KerttuAed

Pojengid on see aasta vist küll kõige ilusamad. Õied on igal põõsal küljes. Kokku õitseb praegu kolm värvi: valge, heleroosa ja tumeroosa. Kollane pojeng on ikka veel nii kidur. Kuid nendega lähebki kaua aega, et ilusasti õitsema hakkaks. Siin on mõned pildid:

Minu pojengipeenar näeb välja selline:

Esimest korda õitsevad ka valged pojengid:

Õis lähemalt:

Õhtuti maja eest istudes tuli mul mõte, et võiks pojengide ümber ühe korraliku lillepeenra rajada. Muidu ei paista pojengid muru seest väga välja ja nende ümber rohimine on ka küllaltki tüütu. Mõte mõeldud ja vaja tegutsema hakata. Kujutasin ette millist lillepeenart tahaks ja paningi voolikuga piirjooned paikka:

Ega siis midagi, kui nüüd on vaja hakata muru mättaid välja kaevama:

Läbi suurte raskuste ja kuuma ilma sai see lõpuks tehtud:

Jõumehe abiga ka esimene kivi paikka:

Istutasin juurde mõned püsikud. Ühed hostad, mis maja taga elupuude vahelt nagunii silma ei paistnud ning lisaks nendele ka kaks uustulnukut: inkarvillea (4,50.-) ja suureõielise neiusilma (3,20.-):

Ning lisaks püsikutele ka kirinõgese (3,00.-), et värvi rohkem oleks:

Mõned püsikuid said veel, kuid nendest natuke hiljem. Põhja katsin valge geotekstiiliga (1,80.-/m), kokku kulus 12 meetrit.

Lillepeenra ääriseks kasutasin maakive. Kanga lõikasin peenra kuju järgi sobivaks:

Lillede ümber panin kooremultśi (3,95.-/60L), kokku kulus 3 kotti. Ja juba vaikselt edenebki:

Lillepeenra ääred ja põhi tehtud:

Geoteksiili peale panin liiva, et kergkruusa vähem läheks ja kivid ääres paremini püsiksid:

Enne peenra tegemist ma juba teadsin, et plaanin selle täita valge dekoratiivkillustikuga. Natuke googeldamist ja otsimist ning saingi selle, mida vaja:

Ostsin 500 kg, kuigi tegelikult kulus vaid 400. Aga ongi hea, et jäi alles – mitte ei tulnud puudu.

Algus killustikuga tehtud:

Lõpptulemus sai selline:

Kivide vahel on üks helmikpööris (4,30.-).

Siin on minu esimene kõrreline – teravõieline kastik (4,00.-):

Ühe solaarvalgusti (5,90.-) lisasin, kuid kaunistamiseni veel ei ole jõudnud:

Väga mõnus oli toimetada oma peenra kallal – aega küll kulus, aga vähemalt sai asja. Nüüd on mul nii hea oma uues istumisnurgas seda peenart vaadata. Ja küll kaunistusteni ka peagi jõuan.

Tuul räsis ikka korralikult laupäeval, paljud lilled murdusid sealhulgas ka pojengid. Tõin murdunud lilled tuppa vaasi, aga kui pildistama hakkasin oli juba sõber ennast samuti lillede kõrvale sättinud:

Lilled ilma kassita:

Õis lähemalt:

Natuke hubasust on nii kerge luua – küünal põlema ja lilleõis vaasi või siis antud hetkel pudelisse:

Võililled õitsevad:

Verev kukehari on üks ilusamaid ja varasemaid tärkajaid:

Mini tulbid:

Pojengid:

Pojeng ajas esimese lehevarre välja:

Ei suuda mitte kuidagi EI öelda uutele põnevatele taimedele. Poodi minnes, mõtlesin, et ostan vaid varjutuskanga ja see on kõik. Kuid poes olles oli juba mõte muutunud uute taimepakikeste uurimise suunas. Oi, kus need pakid on ikka nii ilusad ja värvilised, kuid kohe, kui näen veel taimealgeid läbi paki, siis on kange tahtmine nad kiirelt mulda panna ja poputama hakata. Mõlemal taimel olid juba lehed tulemas, seega ost oli tõenäoliselt edukas. Kuid jäädvustasin vaid pojengi omad:

Valisin välja kaks taime:
1. Vaarikas – Rubus Loganbes (5,30.-). See on tavalise vaarika ja põldmuraka ristand, mille marjad peaksid olema tunduvalt suuremad kui tavalisel vaarikal.

2. Pojeng – Laura Dessert (5,99.-). Paki peal tundus lill natuke kollasem, kuid kodus googeldades sain teada, et tegemist on ikkagi valgeõielise pojengiga. Kuid mis põhiline – lõhnava valgeõielise pojengiga.
Vajalik info minu jaoks on kirjas siin: „Varajane kuni keskvarajane. Anemooniõieline. Lõhnavad täidisõied alguses õrnalt roosalt õhkuvate valgete kroonlehtedega, millede keskel kollased “kuplid”, laiemad otsad pleekuvad valgeks ja kreemkollast kumab siis vaid keskelt. Üldmuljeks võib jääda õrn sidrunivärv. Üks kollasemaid valgeõielistest (p.lactiflora) pojengidest. Kõrgus 75-80 cm. Kena. Tugevad lehed ja varred. Kauakestev lõikelill. Pojengid on pikaealised, vähenõudlikud ja külmakindlad. Samal kasvukohal aastaid, ümberistutamist väga hästi ei talu. Eelistab päikesepaistelist viljakat, rammusa huumusmullaga kasvukohta, mitte liiga tihket savimulda. Liigniiskus ei tule kasuks. Seetõttu oleks mõistlik istutada pojengid ülejäänud pinnasest veidi kõrgemale. 1 taim ühele ruutmeetrile, suurde auku nii, et kasvupung jääks 5 cm sügavusele maapinnast. Üksikult kasvavate suurte ja raskete täidisõitega pojenge tuleks toestada, samas võib neid istutada ka veidi tihedamalt rühma, et nad toetaks üksteist. Neile meeldib ka, kui nende all kasvab mõni pinnakattetaim, kuid mitte muru. Murus kasvatades, peaks taime juurte ümbrus lahti olema. Kevadel võiks väetada orgaanilise väetise või kompostiga. Äraõitsenud õied lõigata ära. Sügisel puhmas tagasi lõigata. jagamiseks on parim aeg hilissuvi. Taime esmaseks istutamiseks kevad. “

Vaarikale valisin ka kohe poest sobiva poti, pojengile oli kollane pott kodus ootamas.