Nädal hakkab mööda saama ja mu enesetunne on juba peaaegu normaalne. Üsna üllatav. Küll on kerge elada, kui ei ole midagi suurt südamel. Vahepeal suutsime minu süül ka korralikult tülli minna, aga mõtlesin järele, vabandasin ja õnneks tuli ka vabandus vastu. Kustutasin kõik kontaktid. Mul on juba hea meel, et sellest üsna lootusetust asjast midagi tõsist ei saanud ja lahenes ilma raskete tagajärgedeta.

Mõni aeg tagasi tekkis paar uut meeldivat tutvust, mis on praegu kõvasti abiks. Ilmselt küll nii ruttu midagi erilist ei saa tekkida.

Tervis jukerdab, trennis käisin viimati esmaspäeval. Loodan homme jälle minna.