4 lendu päevas on liig. Peaaegu terve ööpäev jalgel, 4.30 üles ja 00.30 vist saab magama.
Samas 2 ööd laevas on vist veel hullem.
Vaatan lennukis kahele poole – kõrvaklapid on noorte lätlannade seas vist väga moes.
Mida kuradit te sealt kogu aeg kuulate? Muusikat?
Mul on ka kogus sadu lugusid, aga ma ei kuula neid hommikust õhtuni, tüütab ära lõpuks.
Eks ma olen valiv muidugi.

Mulle meeldib lennukis olles unistada. Panen silmad kinni ja unistan. Kõikvõimalikest asjadest.
Magama ma niikuinii ei jää ja olen liiga väsinud, et millegi asjalikuga tegelda.
Et kuidas ma olen kõikvõimas ja mida kõike ma näiteks maailmas head teen.
Või et mul on võime pokkeris teiste mängijate kaarte näha. Kuidas lööks raha kokku ja kui põnev see oleks.
Tulevikku ette näha. Kõigepealt lotonumbreid ja aktsiaturgude liikumisi…
Siis võiks ajas rännata, minevikku. Vaataks, kuidas muinasaja eestlased elavad ja kuna ma olen kõikvõimas, siis aitaks neil nende vabadusvõitlust võita. Ja mis neist siis edasi saaks.
Või vanad egiptlased – kes nad olid ja mismoodi elasid. Mis enne neid oli.
Käiks ja vaataks, kas Jeesus oli olemas ja kust see jabur legend alguse sai.
Läheks ja ennustaks Hitlerile mõned asjad ette ja aitaks tal sellega sõja võita. Ning mis jama sellest kõigest kokku tuleks.
Mul võiks olla võime inimeste haigusi ja puudeid ravida. Esimesena kasutaks seda ühe teatud inimese peal
Näiteks veel kiiresti, hetkega maju ehitada ja kõikvõimalikke asju toota. Teedes auke parandada
Ja et ma saaks leida kõik peidetud ja kaotatud varandused. Merepõhi on vist niikuinii
vanu kuld- ja hõbemünte täis, laevu on ju oi kui palju uppunud aegade jooksul.
Reisida kuhu iganes, ka kaugetele tähtedele ja planeetidele, otsida teisi maailmu.
Siis veel võiks olla võime panna kõik naised mu soove täitma, nii et nad ise oleks sealjuures veel õnnelikud
See läheks küll ilmselt lõpuks igavaks.

Switch.

Ei oleks arvanud, et pean ühele isikule hakkama põhjalikult seletama, et miks täpselt
ta mulle ei sobi. Ehk piisab lihtsalt sellest, et ei sobi. Ei tahaks mingeid asjatuid solvumisi ega seletusi.
Ma ei taha olla alatu. Jah veedaks temaga aega, meelitaks voodisse vms, see oleks alatu.
Eelmisel kevadel-suvel käituti minuga alatult. See on see mida mina tunnen, kuigi tema
vaatepunktist see nii ei olnud ja ma olen nõus sellega. Ta nägi, et ma armun temasse,
aga lasi asjadel toimuda, kuigi teadis, et tema minuga suhet ei soovi. Ju tal oligi minuga hea olla. Lõpuks raiuti maha see tärkav asi.

Ah, need vestlused, tundidepikkused. Smailid , armsad lapsikud pildikesed. Püüded olla vaimukas, visata nalja, väikesed romantilised vihjed ja komplimendid. Sõnad ei suuda seda kirjeldada.
Mis ta küll sellele vastab, oh see on ju nii armas, ma püüan nüüd ka midagi armsat talle
öelda selle peale. Head ööd, ilusaid unenägusid, värvilisi, see on lõputu. Ei hooli unest, saaks veel temaga olla.
Mäletan neid ekside virinaid, et miks ma küll keset tööpäeva armsaid sõnumeid ei saada.
Ei tundnud vajadust ja kui pole vajadust, siis pole ka aega. Temale tuli neid küll ja täiesti iseenesest. See lihtsalt tuleb sinust välja, vähimagi vaevata.
See algav tunne, armastus, mida ei julge ega saa talle öelda, mis sellest ometi saab, ei julge midagi loota, aga peab ju saama midagi väga head, sest iga kord kui teda näen, olen lõpmata õnnelik?

Need ühised muusikakuulamised, saadad talle enda meelest hästi hea loo, tema saadab sulle enda oma vastu. Ja oh seda rõõmu, kui mõlemad leiavad, et see on küll tõesti üks väga hea lugu.
Kui hea on olla kellegagi samal lainel, eriti kui ei mäletagi, millal midagi sellist
viimati oli. Igatsen seda.

Miks ma seda ikka meelde tuletan. Peaaegu aasta juba möödas, kas pole ikka veel üle saanud, kas ikka veel põed?
Oled mees või misasi?
Ma olen sellest üle saanud juba ammu ja ei põe. Meenus nüüd seoses ühe teise inimesega, et kuidas peaks käituma ja kuidas mitte. Viimati tuletasin tõsisemalt meelde ehk paar kuud tagasi?
Need on minu elu ühed ilusamad hetked. Kuigi tema jaoks ehk lihtsalt ajaviide. Neid tuletangi meelde. Kaugeltki mitte ainukesed, aga viimatised ja seetõttu paremini meeles.
Järgmine kord tuletan neid meelde juba hulga pikema aja pärast. Ja varsti enam üldse mitte.
Varsti on keegi teine, kellega seda tunda, varem või hiljem.

Kusagil Männiku kalmistul on üks haud, millel seisab minu ostetud hauakivi. Ma ei ole seda hauda mitu aastat külastanud. Ei kujuta ette, miks ma peaksin? Et näha seda nime kivisse raiutuna? Minu mällu on see niikuinii raiutud.
Mu keldris peaks kusagil seisma üks kott asjadega, mida ma ei ole mitu aastat avanud.

Kohe varsti oled ka sina minu jaoks üks haud, mida ma ei külasta.
Varsti oled ka sina minu jaoks üks kott, mida ma ei ava. Aga ma tean, et see on olemas ja kus see on. Minema visata ma ei suuda.

Võib-olla kunagi, kui olen vana mees. Enne surma. Avan. Meenutan. Ja kaon.

Aitab nüüd küll, muidu võin veel siia tont teab mida kokku jaburdada.