Niimoodi. Vist asun võitlusse tema pärast. Lootust on vähe, aga ma võtan ennast kokku.

Kui järgi mõelda, siis ta on minu neljas suur armastus (armumine). Esimene oli kusagil kauges nooruses, võimalust oleks olnud, aga ma ei kasutanud seda. Ma isegi ei suudelnud teda, olin arg. Aeg-ajalt olen ikka näinud teda üle aastate. Tema on inimene, keda ma tõesti austan. Huvitav, tore, lõbus, probleemideta – temaga oleks olnud unistuste elu. Kui ma oleksin ise rohkem tema sarnane.

Teisega elasin 5 aastat koos, ei sobinud ju. Viimased aastad oli vegeteerimine. Hea inimene, kellele ma haiget tegin. Tema mulle mingit muret ei põhjustanud, kõik toimis tegelikult. Aga praegu, usun et ta on õnnelik.

Kolmas oli suur probleemide allikas, 99,9% lootusetu. Siis ma uskusin, et 90%, ja võitlesin selle 10% eest . Usun, et ta murdis minus midagi, tõi välja mingi halvema poole, pettumuse.

Praegu, et üldse shanssi saada, ehk max 50%, ja et asi õnnestub, ka max 50%. Nii et kokku max 25%. Tühja loosi võin iga hetk saada olenemata mu tegutsemisest – ei tea, kas selle hetke tunne oleks hullem kui need viimased 2 nädalat – ilmselt oleks. Aga noh, tean, mis ootab. Jään elu ja tulen sellest välja.