minny

Käisin psühholoogi juures. Ütlesin, et arvan, et mul on depressioon. Tema vastu, et ei ole. Ta ei öelnud nii otseselt, aga ta küsis, miks ma nii arvan ja kui ma seletasin, siis ta küsis, et kas ma arvan, et enesekriitika ja negatiivsus on depressioon. Ma vastasin, et ei ole…

Ma nüüd ei teagi. Ma võitlen ängiga. Minu vana hoiatus- ja kaitsesüsteem. Midagi sellist. Ma ise arvan, et sellele lisaks on ka depressioon või ligihiiliv depressioon. Raske on rääkida, mis minuga toimub, sest ma ju ise ka ei tea.

Vahet pole, kuidas me seda nimetame. Igatahes raske on, aga samas pole ka ilmvõimatu. Saab hakkama.

Psühholoogiga on tore vestelda. Mul on seal hea olla. Ta oskab mingil imelikul moel minult selle koorma ära võtta. Me teeme nalja. Ta näitlikustab minu hoiakuid (näitleb üle), see on minu keel.

Ma ei suuda öelda “ei” (eriarvamus). Lihtsalt ei suuda, isegi mõte sellest, et ma ütlen “ei” toob ängi esile. See on minu pisarakiskuja. (Neid on veel, aga see on üks.) Võib öelda, et töötab 100%.

Seletasin psühholoogile, et minu jaoks tundub enese esikohale seadmine nagu seaduse rikkumine, nagu punase tulega ristmikule sõitmine või kiiruse ületamine. See on lubamatu. See on midagi täiesti lubamatut.

Mu psühholoog ütles, et me oleme vaid kahekesi selles ruumis, keegi ei kuule ega saa teada. Mitte midagi ei juhtu, kui ma sean ennast siin esikohale. Ja puhas mõte sellest, et ma pean enda vajadusi ja soove teiste omadest tähtsamaks tõi pisarad silma.

Ta püüdis mulle mitu korda seletada, et see on täitsa ok tunda end vihasena. Ma ei pea teisi koguaeg kaitsma (tegin seda isegi võhivõõraste chat‘i “semude” puhul – “kaaslased” on vist õigem sõna). See on täitsa uskumatu, kuidas ma eiran iseenda tundeid. Ma trambin konstant ise endast üle nagu jalamatist ja ma ei pane seda tähelegi.

Mõte sellest, et ma pean ennast kellestki tähtsamaks või ütlen “ei”, tõi mulle pisarad silma. Psühholoog ütles, et ma kujutaksin end ette autoga kiirust ületamas. Päris chill oli. Ta küsis, kas äng tuleb peale. Ma naeratasin laialt ja ütlesin, et ei tule, ma ju kõigest mõtlen/kujutan ette, et ma ei teeks seda ju tegelikult. Ja siis ta purskas naerma.

Tegi mu üle nalja, et ma palun kõrgemalt jõult juba vabandust, et end kiirust ületamast kujutasin ja kuidas ma täpselt 80 km/h koju sõidan. See teine pool oli täiesti reaalsus. Esimene pool mitte nii väga, aga mõtte andis hästi edasi.

Ta küsis: “Mis siis, kui sa tõstaksid end teistest kõrgemale. Mitte koguaeg, aga mõnikord. Kasvõi üks kordki.” Ta näitlikustas, et kui ma üks kord sõidaksin teistest mööda, ületaksin kiirust ja oleksin hoopis esimene auto kolonnis.

Ma ütlesin, et kui ma seadust rikun, piirkiirust ületan, siis pole ju enam ühtegi reeglit/piirangut, mis mind takistaks. Ma sõidaksin teelt välja. Ma lihtsalt suruks pedaali põhja ja… Ta seletas, et pidurid ju jääksid ja need toimivad hästi, sest ma sõidangi koguaeg n-ö pidur-peal ja sidur on ka olemas ja toimib. Njah… Õige ta ju on.

Aga kui me nüüd minu juurde tagasi tuleme, siis ma ei tea, kus minu kui isiksuse pidur ja sidur asub. Ma tunnen või kardan, et mul pole kontrolli enda üle. Kui ma lasen enda vihal välja tulla, siis muutun ma tankiks, mis kõigist halastamatult üle sõidab. Tema seda ei usu. (Aga ta ju ei tunne mind.)

Ma ei teagi, kui palju kordi ma vihane olen olnud. Ma mõtlen, seda moodi vihane, et lasen sellel tundel lihtsalt tegutseda. Kindlasti, kui ma eksi peale karjusin enne viimast lahkuminekut. Seal on puhas tunne ja olin juhitud tunnete virr-varrist. Aga nt. M-ga ma arvan, et ma rohkem nagu näitlesin. Näitlesin või mängisin viha, aga tegelikult hoidsin selle tunde ikka enda sees. Olukord oli selles mõttes edusammuline, et ma märkasin viha ja elasin natuke seda välja, seega suutsin ängi vältida, kuid see polnud ikka see.

Olen 30 aastat oma tundeid eiranud, maha surunud. Tea, kas ma üldse kunagi need endas leian!? Kindlasti leian, aga see võtab aega.

Paremaks on läinud asi sedasi, et mul on idee, kuidas end harjutada uue mõtte mustriga. See äng muutub väiksemaks harjutades. Lihtsalt tuleb end aeg-ajalt panna olukorda, mis tekitab ängi ja võidelda selle vastu… Ma arvasin, et see on lihtsam ja olen juba ängi maha surumisega hakkama saanud, aga see on raske.

Psühholoogi juures kogesin meeletut ängi, midagi paanikahoo sarnast. (Nutsin nii, et hingata ei saanud, kõrist pigistas nii meeletult kõvasti). Ma pole juba väga ammu seda kogenud. Viimane kord oli vist oma 15 aastat tagasi. Igatahes, seal ma mõistsin, kui suur see probleem on. Aga õnneks oli psühholoog kõrval ja ta aitas mu väga valutult sellest üle, seega ei tekkinud hirmu selle tohutu (ängi) hoo suhtes.

Mäletan, et kunagi selles samas seisundis võtsin ma žileti kätte. Lihtsalt, et see nuttuhoog lõpetada ja normaale/rahulik hingamine tagasi saada. (See ei olnud ega ole ka lahendus.)

Ma teen ikka nalja, et minu vanuses peab naine juba maksma, et üks mees teda kuulaks. Jah, psühholoog on kallis sõber.

Tegelikult olen vaikselt unistanud, ühest “hullust” vestluskaaslasest. Selline, kes mõistaks ja aktsepteeriks mind ning minu eripära. Aga usun, et mu latt ja ootused on liialt kõrgele seatud, kuid vahel lähevad asjad nii nagu mina soovin. Jõulud on ka tulemas. Vast näkkab.

Pean tunnistama, et kohutav tung on A-le kirjutada. Ma kujutan ette, et tema oleks selline mõnus vestluskaaslane, aga reaalselt ma teda ju ei tunne. Oleme kohtunud vast 5 põgusat korda. Lihtsalt minu fantaasiates on ta saanud mingi identiteedi, mis ei pruugi absoluutselt reaalsele A-le vastata. Kõrged ootused, ideaalid… Jah. Tuleks hoiduda pettumusest. Aga teadagi ju, et ma teise käega talle juba kirjutan.

Üldiselt läheb vaikselt. Kaks sammu edasi ja üks tagasi. Aga liigun. Jobcenter’s läks hästi, minu nõustaja oli haige, seega sain ühe teise, aga ma põgusalt teadsin teda ka. Varsti juba aasta töötu olnud, seega terve bande on mulle tuttav. Ta oli aktiivne, andis palju nõu. Olen taas mattunud ideede alla. Püüan asjad süstematiseerida ja vaikselt tegutseda.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Võiks tunda häbi oma postituste pärast. Jah, häbi on, aga ei tunne.

Ma arvan, et ma ei peaks end varjama, enda tegelikku olemust. Olengi selline hull, kes kohtub psühholoogiga, jaurab natuke vaimset jura, samas sõidab maastikurattaga, jookseb, näpib autot ja mõnikord sõidan ka lubatust kiiremini, aga hästi salaja ning hästi harva (siis kui keegi ei näe, et tunnistajaid poleks).

Kes läbi luges, tänud. Kes siia jõudis, tubli.

Tegelikult olen kiitust väärt. Ma pole juba mitu kuud rattaga sõitnud. Võiks loetleda palju põhjuseid.

Meil oli plaanis sõita esmaspäeval, aga ta arvas, et ilm pole hea ja käis välja filmi-õhtu (Fast and Furious). Mina pidin otsustama ja otseloomulikult tegin ma mugavama otsuse.

Eile kirjutas ta, et võiks rattaga sõita. Ma olin mega väsinud, päikest polnud üldse ja natuke sadas, külm. Ma vastasin, et ma ei saa nii kiiresti end valmis. Ta vastas ok ja käis välja teised variandid (nt. komapäev või reede). Ma küsisin, et kas ta läheb, siis üksi sõitma (eile). Ta vastas, et ei lähe, et ta teeb sofa-päeva. Ma siis kirjutasin, et mingit sofa-päeva ei tule, et kohe hakkan end pakkima.

Ja ma võtsingi end kokku. Panin rattariided selga ja läksin. Siiani ei suuda uskuda, et seda tegin. Tavaliselt on vaja ilusat ilma ja energiat ja kõike muud positiivset, et end taas sadulasse upitada (pärast pikka pausi). Aga ma suutsin seda isegi madalseisusus.

Üldiselt oli ok, aga järsemad tõusud olid tapvad. Ma tegin need läbi, aga tundsin, et olen üsna viimase piiripeal. (Kui ma päris alustasin rattaga sõitmist kevadel, siis ma neid ei suutnud läbida). Seega vorm oli natuke kehvem, aga olin joonepeal (mitte nullis tagasi nagu ma kartsin).

Mul vasak õlg annab ikka veel tunda sellest suurest tööst maja ümber. Rattaga sõites ei olnudki valus, nagu ma kartsin, kuid hommikul oli valu tagasi. Seega rattasõit just ravina ei mõju.

Tuttav soovitab arsti juurde minna, aga ma olen juba diagnoosi pannud ja seal pole muud teha, kui rahu anda. Ma arvan, et üks pisike lihas on viga saanud või natuke rebenenud. Selline lihas, mida tavaliselt ei kasuta. Üks kasutu lihas. Aga mõnes ekstreemsemas olus, kui teised lihased jäävad hätta, siis tuleb see varupingi lihas mängu.

See ei ole nii hull, et arsti juurde peaks minema. Lihtsalt vahel annab tunda. Kui raskeid kivisid tõstan nt. või oma kotti. Olen ettevaatlik ja hoidun neist tegevustest või kasutan rohkem teist kätt.

Muidu on kõik ikka sama.

Olen mõnikord üsna meeleheitel. Praegu on naljakas, aga kui meeleheitel olen, siis nii naljakas ei ole.

Ühel audiitorettevõttel on kodulehel koht, kuhu saab kirjutada. (Nad ju e-maile enam ei avalikusta, sest robot “viral” turundus kuhjab need kirjadega üle.) Noh, see koht oli mõeldud klient-ettevõtete jaoks, et nad oma küsimusi saaks küsida, aga ma kasutasin, et tööd küsida, et nende tehisintelligent-HR-töötajaast mööda pääseda ja lihast ja luust inimesega vestlusesse astuda.

Minu arust oli nii hea idee, nutikas, uudne, tundus tõhus… Paari tunni möödudes võeti minuga ühendust. (Kohe näha, kus prioriteedid on.) Aga… Hästi sõbralik ja abivalmis suhtlus oli, kuid kahjuks tulemusteta.

Ma käisin ühes kontoris kohal ka. Öeldi, et lootust pole, aga neil oli seinal huvitavat materjali raamatupidamise reeglite kohta Taanis. Oletasin, et see on tasuta ja napsasin kaasa. Lisaks sain kodust välja ning suhelda. Hästi tore päev oli. (Tulemusteta töö-lainel).

Teine pättus oli see, et saatsin kohalikku maksuametisse oma vana kaaskirja. Selle sama, mis andis mulle esimese töövestluse. Eelnevalt kontrollisin, et neil ei ole infot varasema kohta. Iga kord nendega ühendust võttes oled sa nende jaoks uus inimene. Näis, kas selle vana söödaga näkkab jälle.

***

Natuke teeb kurvaks see IT-ajastu. Inimolendil ei olegi enam nagu kohta. Ma küll arvasin, et olen ise üsna robot, seega peaksin hästi sobima, aga pole ikka see õige robot. Mingi vana JUKU olen.

Kohati on mõistus nagu otsas. Nii masendav ja lootusetu, et kisub vägisi tugitooli raamatut lugema või TV-d vaatama. Selline tunne, et kui minna, siis minna, aga et oleks vähemalt mugav kui läheb.

Mida ma võimlen seal, kui ei taheta, kui ei sobi, mis siis ikka.

Vaiksel edasi nagu ikka. Kui kuidagi ei lähe, siis kuidagi ikka läheb. Peab minema, sest enne läks.

Ei suurt midagi. Selle suure füüsilise tööga olen õlale viga teinud. Vist juba kuu aega olnud selline hellakene. Mõnes asendis teeb väga haiget.

Põlve lõin treileri vastu ära. Siniseks ei läinud, mis on minu puhul väga imelik. Aga terves jalas on tunne, et veri hästi ei liigu. Selline jõuetus ja külmema ilmaga teeb valu. Jah, küll läheb üle.

Olen valmis selle etapiga, kus ma end füüsilise tööga matsin, et vältida psüühilise töö tegemist. Nüüd tegelen, siis jälle oma sisemise rahuga.

Vanast ettevõtest tuli pakkumine, vanale kohale tagasi 1-2 kuud. Lubasin järele mõelda ja vastan esmaspäeval. Tegin nimekirja poolt ja vastu argumentidega. Vastuargumente on poole rohkem, nt. rahaline sissetulek langeb, stress, vabaduse kaotus… Samas on mul üks suur hirm. Ma kardan talle öelda “ei”. Natukene kardan, et see on vale valik, samas mineviku kogemus näitab, et seal töötata oli vale valik.

Minu seisukoht on kindel “ei”, aga hirm on. See tobe vana süsteem, mis püüab kõigile meeldida ja kardab vigu teha ning hoiab mind tagasi. Lükkab minu soovid kaugele tahaplaanile.

Muidu on kõik ikka endine.

Madalseis jälle.

Ma otsin võimalusi, kus saab suhelda. Lihtsalt jagada mõtteid n-ö. omasugustega. Sattusin ühele USA lehele. Seal sai lihtsalt ja anonüümselt keskkonda kasutada, riik on suur ja seega toimus seal elav vestlus ja oli palju inimesi sees, olgugi, et neil oli kell hiline. Aga ma ei tundnud, et see keskkond on see, mis mind kõnetaks.

Nüüd leidsin ühe taanikeelse keskkonna. Seal oli 5 inimest ja tundus, et nad olid juba väga tuttavad omavahel. Oldi teadlikud üks-ühe eludest. Ma tundsin, et olen kusagil kohvikus täitsa võõraste inimestega ühe laua taha istunud. Uudishimuliku inimesena muidugi jälgisin vaikselt mängu.

Seal lehel on palju võimalusi suhtlemiseks või mõtete vahetamiseks. Selline aktiivne vestlusnurk, siis on foorumi moodi, kuhu saab pikema teksti kirjutada ja teised saavad vastata. Lisaks veel muud lugemist (depressioonist, ADHD ja muud vaimsed lisad).

See lehekülg kõnetas mind natuke rohkem. Sinna pidi tegema kasutaja ja suhelda oli seal natuke keerulisem. Ma arvan, et vähemalt paar korda kiikan ma sinna ikka.

***

Otsisin ka mingit blogi (eelistatavalt eesti keeles), kus keegi kirjutaks oma elust depressiooniga või mõne muu vaimse lisaga. Aga minule ei jäänud suurt midagi silma. Mõni oli aastast 2018, see jääb natuke kaugeks mulle, ma eelistaksin blogi puhul infot reaalajas ja vahetut infot… Ma pole leidnud depressiooni blogi, mis mind kõnetaks.

***

Mu keha valutab. Täiesti pinges on lihased. Ma ei mäleta aega, kus mul poleks olnud valu seljas ja kaelas, aga nüüd on see valu muutunud kohati väljakannatamatuks. Magan halvasti, öö jooksul näen 2-4 halba unenägu. Kehas pole üldse jõudu, pidev väsimus… Selline blää-blää-blää…

Mulle eriti ei meeldi kurta. Ma teen seda siin, aga päris elus püüan ikka naeratada ja kannatada.

Ma ei imesta, et keha valutab, sest ma pingutasin väga üle. Me värvime maja, ma puhastasin maja vanast värvist, see oli füüsiliselt raske töö ja ma tundsin, et ei suuda enam, aga pingutasin ikka edasi. Ja nüüd, kui tuli puhke hetk, siis lõi see kõik välja. Ma teadsin, et madalseis tuleb, see on mu keha tavaline reaktsioon, kui ma ohumärke eiran. (Aga ma teen seda ikkagi).

***

Ma olen lugenud ja psühholoogi juures ka kogenud, et mu mõtted ei ole “minu mõtted”. Jah, kummaline, eksole.

Ma püüan selgitada. Ma mõtlen tihti, et ma olen lootusetu, et olen laisk ja nõrk ja mõttetu ja rumal jne… Ma tajun ja mõtlen, et terve maailma vihkab mind ja ma olen kõigile jalus ja kõik räägivad minust mu seljataga. Ja see pole ka veel kõik. Ma mõtlen ka, et Taanis on üks ametlik leht, kus on kirjas, et mulle ei või tööd anda ja mind tuleks kõikidest registritest kustutada ja sundida koristajaks, sest see on ainus, milleks mind kasutada saab… (See viimane ei ole päris see, aga enam-vähem… Ma arvan, et ma saan eitava vastuse, oma nime tõttu. See on ohtlik lähenemise viis. Ma nägin TV-st ühte pagulast, kellel oli selline hoiak ja väga tugev. See ei näinud hea välja ja ma ei taha selliseks muutuda.)

Nüüd, kui mul need negatiivsed mõtted pähe tulevad, siis ma ütlen endale “stopp, need ei ole minu mõtted, see ei ole tõsi ega tegelikkus”. Kui on võimalik, siis püüan asja objektiivsemalt vaadata. Nt. kas ma arvan või ma tean seda, kas keegi on mulle nii öelnud. Tihti pean endale tunnistama, et ma ei tea, mida teised inimesed mõtlevad, ma ei loe nende mõtteid, seega on see täitsa jura, kui ma väidan, et keegi arvab, et ma olen laisk. Ma ei saa seda teada. Kui just keegi otse pole öelnud ja keegi pole otse öelnud.

Aga, mis teeb asja keeruliseks on see, et ma vahel ei tea, mis on õige. Ma ei saa ennast, enda mõtteid enam usaldada, sest see annab valesid signaale (vaimse vea tõttu).

Minu süsteem, mõtlemismuster on natuke kreenis, mu lapsepõlves elatu tõttu ja varasemate läbielamiste tõttu. Ma tahan seda muuta, aga see on täitsa sisse sööbinud nende 32 aasta jooksul.

Ma ei suuda negatiivset tagasisidet anda, ma ei suuda oma soove välja öelda (kui ma neid teadvustan)… See oli vale ja karistatav, kui ma olin noor. Ma hoian reeglitest väga kinni. Ja nüüd on hästi keeruline seda vana süsteemi muuta.

Kui ma ütlen oma eriarvamuse välja, siis tekib klomp kurku, süda peksab sees, käed värisevad ja hääl jääb kurku kinni. See on mu keha reaktsioon, kui ma teen, midagi lubamatut. Pärast kordab peas mõte, et see on vale, mis ma teen või ütlen. Ma ei tohi niiviisi öelda.

Nüüd ma tean, et see kõik on lihtsalt selle vana süsteemi reaktsioon. Aga ma vannun, et see tundub nii päris. Ma tean, et see on vale, aga see tõesti tundub päris/reaalne.

Igatahes, kui see on vale, kui see on lihtsalt selle vana süsteemi reaktsioon, siis äkki on ka see tool vale, äkki ei eksisteeri ka seda tooli, mille peal ma istun või neid inimesi, kellega ma suhtlen… Ma kahtlen nüüd kõiges. See on natuke hirmutav. :S

Lisaks enda tugevale vana süsteemi reaktsioonile, tuleb mul tegemist teha ka perekonna reaktsioonidega. Nemad on harjunud selle vana minaga, kes on alati toetav ja positiivne ning leplik. Nüüd ühest hetkest, ütlen ma: “Stopp, see ei ole see, mida mina tahan.”

***

Ma tunnen, et minu vanemad manipuleerivad minuga, nad ei saa ise arugi. Mu isa helistas üle pika aja ja ma vaatsin ühte dokumentaali “The Final Act i 20/20″ (üks mõrvamüsteerium, see oli üsna lähedal sellele tegelikule mõrvarile). Selge see, et ta segas mind. Ma tean, et tema ju ei teadnud seda, aga mul lihtsalt võttis enda ümber häälestamine natuke rohkem aega, kui kõnele vastamine.

Tema esimene lause oli etteheitvalt (retooriliselt): “Miks sa nii tülpinud häälega oled?” Ma ei mäleta täpselt, mis omadussõna ta kasutas, aga see oli midagi negatiivset ja selles suunas. Ma tundsin, et pean end kaitsma ja püüdsin asja naljaks keerata, aga keerasin vist natuke hullemaks. (Jälle minu peas. Tundus, et ta solvus ja ei soovinud pikemalt rääkida. Ta tuju tundus olevat natuke morn.)

Aga… Esiteks, ta andis mulle hinnanguid. Ta pani mind mingisse kasti, kus ma tegelikult ei olnud. Vanasti ma olin tasa ja võtsin selle omaks, enam ei võta omaks, aga samas ei ole ka kogemust, kuidas reageerida. Tuli kuidagi kohmakalt välja. (Oleksin võinud ju öelda, et ma pole seda, vaid olin sügavalt süvenenud ühte filmi ja olin lõpule hästi lähedal… Midagi sellist.)

Mul on kohati paha tunne sees, aga ma tean, et see on see vana süsteem, mis streigib. Tahaks helistada ja küsida, kuidas tal on. Tahaks selgitada. Muidugi mõtlen igasuguseid asju, et nüüd ta arvab, et ma ei soovigi temaga rääkida jne… See on taas see vana süsteem.

Ta ju tegi ka valesti, kui nimetas mind millekski, mis ma polnud. Lisaks veel vanad võlad.

***

Mõtted jooksevad jälle tupikusse. Selle pärast ma otsingi natuke nagu meeleheitlikult ühte kohta, kus saaks mõtteid vahetada ja kus oleksid sarnased inimesed, kes mõistavad mind. Raske on leida mõistmist ja toetust. Nii kohutavalt igatsen seda. Aga kõik tuleb omal ajal.

***

Ma pole veel tööd otsinud sellel nädalal. Ei viitsi neid saata. Nagu nii keegi ei loe, minu nime nähes, saadavad mu kirjatüki prügikasti.

Ma saan hakkama. Pärast vihma tuleb ju päike. See päike laseb end küll kaua oodata, aga küll ta üks-kord tuleb.

Minu tunded või vaimneseisund on… Raske on seda sõnadesse panna.

Umbes aasta tagasi käisin ma maksuametis töövestlusel. See oli “rahapaigutuse spetsialisti” ametikoht. Ma mäletan, et ma saatsin oma CV, sest tollel hetkel midagi sobivat polnud ja ma lihtsalt n.-ö. nalja pärast saatsin. Ise veel mõttes naersin enda üle, et mina ja spetsialist.

Aeg läks ja mind kutsuti töövestlusele. Minu enesekindlus oli olematu ja ma ei suutnud seda uskuda. (Töövestluse kutses oli palju vigu ja ma arvasin, et see on mingi õngitsuskiri või midagi. Aga üsna viimasel hetkel hakkasin asja uurima (koos Janiga) ja tuli välja, et see kõik on päriselt.

See võimalus tundsu suurem kui mina. Ma nii väga tahtsin seda, aga ma tundsin, et ma ei ole seda võimalust väärt.

Nüüd on see sama töökuulitus üleval. Just täna hommikul värskelt sain e-maili (automaatne, tellitud). Seega olen ma aasta pikkuse “reisiga” jõudnud tagasi. Ma tunnen, et ma olen sellele nii lähedal, aga täpselt sama tugev tunne on, et ma rikun kõik ära. (Oh, kuidas ma vihkan ennast.)

Minu süda puperdab ja peas on miljon mõtet. See töökoht oli mu kinnisidee, selle töövestluse tõttu muutus maksuamet mu kinnisideeks. Ma eile õhtul mõtlesin, et peaksin maksuameti peast välja viskama. Püüdsin kaardistada oma unistuste töökoha parameetrid ja mõtlesin, et edaspidi peaksin keskenduma neile. Ja nüüd…

Nüüd nad õrritavad mind sellega. Ma juba tunnen, kuidas see muutub mu kinnisideeks ja see on natuke halb. Tekivad ootused ja siis on pettumus kerge tulema.

1. Tänu sellele töövestlusele, olen ma suutnud jätkata seda erialase töö otsimist. See istutas minusse pisikese usu, et minus on väärtust ja talenti. See aitas ka mind läbi selle kooli (EUS kontor).
2. Tol korral polnud ma valmis selleks. Ma ei teadnud, mida ma suudan, minu keel polnud piisav ja ma ei tundnud erialaseid termineid. Nüüd ma tean, et saan hakkama. Tunne seda programmi, mida nad kasutavad, sain kooliga ühele poole ja väga head tulemused kusjuures, olen lugenud seadust ja võidelnud oma ametiühinguga ning võitnud selle (kaks korda vähemalt).
3. Nemad uskusid minusse siis, kui mina seda ei teinud. Nemad ütlesid, et ma peaksin jätkama erialasetöö otsimist ja mitte minema tagasi vabrikusse.

Ma olen ikka öelnud, et ükski võimalus, olukord, otsus pole jäädav ega ainuke. Elu toob ikka ja jälle samad olukorrad ning võimalused tagasi. Vahel on neil teine kuju, teine nägu, aga need tulevad. Seega on alati võimalus teha järgmine kord paremini, kui tead, mis eelmistel kordadel valesti läks.

See tundub müstiline mulle… Jah, kaotada pole midagi. Nüüd on mul ka teisi soove ja variante. Mul on kuus ok-d töökuulutust laual, mis ootavad minu avaldusi…

***

Muud ka.

Kaks päeva olen olnud aktiivne. Pügasin hekki ja saagisin põõsaid maha ning rohisin. Tõstsin ka raskeid kiviplaate. Nüüd on kõik lihased valusad.

See app (Moodpath) on juba keerulisemaks muutunud. Küsib selliseid triki-küsimusi. Olen vastanud valesti, olen küsimust valesti mõistnud. Nüüd ei ole tulemus väga õige. Noh, üldpilt on ikka sama, erinevus on väikestes detailides.

Emotsionaalselt on kaks päeva üsna hästi läinud. Nt. pühapäeval ma ei jooksnud, mis on minu jaoks “must do“, selle kuul pole ma kordagi ekstra jooksnud, seega polnud midagi ka reservis. Minu jaoks on uus see, et ma ei süüdista ennast. See on nii kummaline. Tavaliselt ma alateadvuses pressin ennast ja teen etteheiteid, aga nüüd… Ma käisin koeraga väljas ja tundsin kohutavalt kergelt ennast. Seda juhtub minuga aastas 2-5 korda ainult.

Ma olen olnud arvutist ja telefonist eemal. Olen aias midagi teinud. Kuigi lihased on pärast valusad, on meeldiv pärast pingutust tulemust näha. Siin arvutis olen ma saatnud palju avaldusi. Tulemust nagu polegi. Mingisugune nimekiri suureneb ühe rea võrra ja paberikuhi ka kasvab, aga tulemust pole. See koht ise on juba rusuv. Tuba tuleks ümber sättida ja arvutile ning toolile teine tähendus omistada.

Tulemus. Vähem arvutit ja telefoni, rohkem füüsilist tööd ja elu läheb ilusamaks.

Päikest!

Ma tean, et ise-endale diagnoosi ei panda, aga ma teen seda ikkagi. See aitab mul enda olemist paremini mõista. Kergem on hingata.

Ma sain endale ühe elektroonilise lemmik-app‘i. Selline asi nagu “Moodpath”. See on väljatöötatud depressiooni põdevatele ja bibolaarsetele isikutele. Ta küsib kolm korda päevas küsimusi: 4-5 tükki korraga. Saab hinnata oma emotsioone ja kirjutada üles oma mõtted. Näitab ka statistikat. Lisaks on lugemist (depressioonist) ja saab kuulata ühte meeldiva häälega meest. (Lama rahulikult või istu, tunneta oma keha, kõik tunded on lubatud, it’s ok…). Muidugi kõik on inglise keeles, aga oma sissekanded võib vabalt endale mugavas keeles kirjutada.

Kui 14 päeva saab täis, siis andvat app tagasisidet, hindab minu vaimset seisundit. Kas on depressioon ja kui tõsine see on. Mitte, et seda saaks arstina kasutada, vaid minu puhul paneb see mind enda peale mõtlema ja oma tundeid hindama. (Kusjuures see on üsna lihtne, sest seal on valikuvariandid ka. Et kui ise ei suuda midagi välja mõelda, siis valid nende hulgast. Üks kõik kui palju.)

Nad müüvad lisaks harjutusi (enesekindluse tõstmiseks ja muud sellist), aga mina neid ostnud ei ole. Mulle esialgu piisab sellest osast, mis on tasuta.

Jah, see on interneti-põhine, seega on oht, et kogutakse väga tundlikku datat kasutaja kohta. Aga mind see praegu ei häiri. Üks tühi koht tunneb end emotsionaalselt pahasti ja mis siis?! Vahel oleks isegi lihtsam, kui teatakse, et mul on tegelikult halvasti, siis ei pea ise alati selgitustööd tegema. (Nt. “mul on drpressioon ja sellepärast meeleolu kõigub ja ma olen negatiivne ja vahel nõuab suurt pingutust voodist üles saamine, seega ei ole ma mõnikord lihtsalt võimeline kuhugi minema või midagi tegema, inimestega suhtlema, sest kogu energia kulus sellele, et see tina raske kere liikuma saada. Mõni päev on nii hull, jah. Teine päev on jälle parem.”)

***

Toon selle vana asja tagasi, sest see pole veel massidesse läinud. Vähemalt ei olda seda endale teadvustatud. (Eks ma ise ka olen üsna kaugel tsivilisatsioonist, kusagil põldudevahel, kuhu on koondunud juba mulla-lõhnalised vanemad inimesed, kes ei puutu kokku uuema teadusega või nimetavad seda lolluseks.)

Piltlikult öeldes tunnen ma end nagu ühe jalaga invaliid, kes peab pidevalt kuulma soovitusi “mine jookse poodi ja too piima, kõik suudavad seda, see on lihtne, lihtsalt mine ja jookse”. Aga ühe jalaga on võimatu joosta. Tõesti, kui jäädi äsja jalast ilma, alles õpitakse uue olukorraga, teadvustatakse, et tõesti, nüüd on ainult üks jalg.

Minu depressioon, ma nimetan seda seisundit nii, kuigi tegelikult võib sellel olla mõni muu nimetus. Minu jaoks on see depressioon.

Minu depressiooniga on ka nii, et ma alles tuvastasin selle. Enne ma aimasin, aga nüüd olen hinnanud end, enda olekut ja mõtteid ning olen avastanud päris palju depressiooni sümptomeid.

Enne ma ei teadnud, mis minuga toimub. Süüdistasin end laiskuses ja saamatuses. Teised kõik käivad ettevõtteid külastamas ja küsivad aktiivselt tööd ja teevad koguaeg midagi, aga mina ei saa. See ärritas mind omakorda ja ma kritiseerisin end veelgi koledamate sõnadega ja nõudsin rohkem.

Ma tean, et ma suutsin seda. Kunagi ma käisin ettevõtteid külastamas, ma olen ettevõtetesse helistanud ja võõrastega suhelnud. Seega oskus ja kogemus kui selline mul on. Ma tean ka, et see on väga oluline töö saamiseks. Aga mida ma ei teadnud, on see, et depressioon on haigus ja olla haige on täitsa ok.

Nüüd ma tean, et kui mul on halvem, siis ongi suur saavutus juba see, et ma voodist välja tulin. See on suur samm ja ma võin end kiita. Ja täiesti vale on end karistada, mõnitada või alandada, et täna on halvem kui eile või et täna olen ma nii lootusetu “väetis”.

See teadmine on alandanud mu kriitikat ise-endale. Mulle meeldib õhtuti kuulata seda meeldivat meeshäält, mis ütleb mulle “it’s ok… and that is ok too” (Moodpath).

Lisaks sellele on depressioonil teatud mõtte-mustrid. Ma olen ise ka märganud, et sama olukord toob hoopis teise reaktsiooni ja mõtted mulle (erineval ajal). Kord on see olukord naljakas ja teine kord on see solvav ja alandav. Nüüd ma tean, et see on depressiooni mõju ja need on vaid mõtted, mitte reaalsus. See laseb mul näha asju teises valguses. Aga kindlasti tuleb veel kõvasti harjutada.

Seega olen teinud edusamme võitluses endaga. Mis on ju hea. Aga nüüd need teised. Ohhh. Sügav ohe.

“Sa pead minema ja ettevõtteid külastama. Kohe. See on väga-väga vajalik.” Justkui ma sureksin kui ma seda ei tee nüüd ja kohe. Minus tekitab see trotsi. Ma ütlesin Nicanorile, et mina ise otsustan kuna ja mida ma teen. Praegu on mul halb ja ma ei tee seda.

Alati on see küsimus, kui palju ma peaksin selgitama. Ma ei taha temaga nii isiklikke asju jagada. Ta ei ole selles tsoonis. Seega minu põhjendus on halb ja ei tee. Tema jaoks kõlab see, et ma olen laisk ja liiga tagasihoidlik jne. Tema peab mind tõukama tegudele. Ainuke, kuhu ta mind tõukab, on endast kaugemale. FB-s on blokeeri nupp ja minu fiktiivne kalender võib olla pilgeni täis, pole aega.

Minu dilemma ongi see, et ma ise saan nüüd aru, et olen haige ja seetõttu pole võimeline tegema asju, mida ma varem suutsin. Ma aktsepteerin end ja oma haigust, püüan seda ravida. Aga need teised.

Septembris pean ma kohtuma oma nõustajaga töötukassas (JobCenter). Tema ei mõista mind. Juba viimane kord oli temaga raske rääkida, sest ma ju nägin, et ta on minust nii kaugel kui vähegi saab.

Tohutult raske on teistele selgitada, et liigun madalatel pööretel (pole jõudu, vähamalt mitte sellist nagu varem) ja see on täitsa ok. Jah, varem liikusin täistuuridel, aga praegu enam mitte. Ma ei vaja lisa hoogu, ma olen teadlikult madalatel pööretel. See on vajalik protsess, et ma taas terveks saaksin.

Selles olukorras, kus ma praegu olen, on natuke ebamugav vaadata teisi (nt. uudised ja muu meedia). Selles mõttes, et päris paljud asjad näivad võltsidena. Aga sellele võltslusele kiidetakse nii takka, et lõpuks kaotavad kõik kokkupuute reaalsusega.

Ma tean, et nendel teistel on ebamugav lugeda minu blogi ja vaadata mind. “Otsib tobedaid vabandusi, et lohetada.” “Lollike rikub oma karjääri ja elu ära, sest laseb end käest.” jne…

Õnneks teiste mõtteid ma lugeda ei oska. Oma elu elan ma ise. Teised vaadaku ise, kuidas oma eluga hakkama saavad. Kõige-kõige olulisem on see, kuidas mina end tunnen ja mida mina tahan.

Mina tahan natuke vaiksemalt võtta ja õppida end tundma. Saada haigusest võitu ja tunda end väärtuslikuna ja olulisena ka alla keskmise ja alla kehvema (tulemuse, isiku). Jah, mõnel läheb paremini kui minul, mõni on saavutanud rohkem kui mina, samas on neid, kellel läheb ka halvemini, kes on teinud veel rumalamaid otsuseid kui mina. Ja mis siis?! See ei muuda ega mõjuta minu väärtust. Mina olen mina. Olen omas elemendis ja olen jätkuvalt parim versioon ise-endast.

Tänan lugemast! Päikest!

Ma siis naeran enda üle.

Mul on iga lahenduse jaoks 5-10 probleemi. Ma tean. Ma vihkan ennast. Aga ära ka ei lähe.

Käisin psühholoogi juures. Ta oli pikal puhkusel, seega tuli mul pikem paus ja kohe andis enesetundes tunda. Ma ei tea, mida ta teeb, aga ta teeb seda hästi.

Ta mainis, et ma näen palju probleeme ja nende teoks saamise tõenäosus ei ole üldsegi mitte kindel. Jah, ma sain valgustatud. Murd-osa sekundiga jooksid mu peast need probleemid läbi ja siis sain ma aru, et ma olen nagu S ja vanaema. Oh. See on kummaline tunne, kui järsku oled sattunud kellegi teise jalatsitesse.

Ma mäletan väga värskelt, kui häiritud ma olin, et nad igas lahenduses probleeme näevad. Tahtsin aidata, aga ei suutnud. Ainult põgeneda oskasin. Nüüd ma siin olen. Üks samasugune, ega ma selleski olukorras, midagi teha oska… Aga ma olen sammukese neist ees. Ma käin psühholoogiga aega veetmas ja ma teadvustan (nüüd) seda probleemi ja püüan endal silma peal hoida.

Psühholoog küsis, miks ma ennast nii palju piiran, käsen ja keelan. Ma ei tea. Kusjuures ma arvasin, et nüüd olen just rahulikult võtnud, teadlikult eesmärgid ja ootused endale maha keeranud ja lihtsalt kulgenud… Ise ka ei saanud aru, miks ma tunnen end nii kasutuna.

Ja kui rääkima hakkasin, siis… tuli välja, et ma mõistan end hukka ja hakkan end materdama juba ainuüksi Youtube vaatamise mõtte eest. Ma isegi ei vaata veel, aga mõtlen vaadata ja juba materdan ma ennast. “Lase elada bitch,” ütlen ma endale.

Täna psühholoog palus, et ma laseksin tal tema tööd teha. Ma nimelt hoian ajal silma peal ja planeerin meie jutuajamist nii, et jääks arveldamiseks aega. Viimane kord oli üks jama ja see tuli klaarida, seega arvestasin natuke ekstra aega. Püüan hoida meie jutuajamist fookuses, et ma oma mõtetes kaduma ei läheks. Et psühholoog mind jälle teema juurde tagasi ei peaks suunama. Oh, mind küll. Ma võtan liiga palju vastutust.

Mul ei ole olnud eriti võimalust laps olla. Ma ei oska ilma. Ma ei taha vastutust võtta, see tundub kohutav mulle, aga teen seda automaatselt, endalegi märkamatult. Ma olen natuke tagasi tõmmanud, vahel ma ütlen endale, et see pole minu mure. Ma ei pea lahendust leidma.

Oh, minu peakene küll.

Ma ei suuda end kiita, automaatselt tunnen vajadust seda kiitust tasakaalustada mingi kommentaariga või puudusega, veaga.

Mõelda enda peale. Mida mina tahan? See tundub mulle nagu kuritegu. Tegelikult ka.

Ma mõtlesin, et kui psühholoog tahab oma tööd teha (ise), siis järgmine kord ma kella ei vaata. Räägin nii nagu torust tuleb ja ta ise suunab mind õigele juturajale tagasi. Aga samal hetkel mõtlesin, et see tundub isekas. Ma olen ju nii meeldiv jutupartner või nii hädine, et tal pole võimalik minu üle kontrolli saada.

Mõtlesin ka tööga. Mul läks kõik hästi, kui ma alustasin. Siis kirjutasin seda, mida mina tahan ja mõtlen. Nüüd olen lugenud ja saanud nõustamist, kuidas tuleks teha. Ja tulemus on see, et ma püüan olla midagi, mida ma pole ja ei julge isegi mitte mõelda oma vajadustele, sest ettevõtte soovid on olulisemad. Tuleb öelda, mida ettevõte minust saab, mitte mida mina tahan. Kedagi ei huvita minu hinded, kedagi ei huvita mida mina tahan… Ja sedasi ma rappa jooksingi.

Ma püüan nüüd minna selle sammukese tagasi ja leida üles see, mida mina taha. Juhuks, kui keegi küsib ja kedagi huvitab, siis on mul mida öelda. Praegu oskaksin ma vastata vaid: “Eeeee, öööö, mmmmmh… Ma tahan, et ettevõttel hästi läheks ja tahaksin ettevõttele kasulik olla.”

See on uskumatu, kui kinni ma oma mõttemustrites olen. Ma tean, et olen enda vastu karm ja kriitiline. Ma tean, et ma peaksin eesmärke ja ootuseid endale maha keerama ja teistele juurde panema. Omast arust seda teengi, sest paberil minu ees on ainult 5 tegevust, varem oli seal 10. Tegelikkuses olen seadnud endale 15 eesmärki, lihtsalt 10 tükki istub märkamatult mu peas ja annab materjali sellele kriitilisele minale.

Õnneks on mul aega küll. Ma proovin uuesti.

Kirjutan natuke. Äkki saab mõtted liikuma.

Käisin Madsenil külas, ta tegi minust pilte. Soov oli saada üks professionaalne foto, kus ma näen viisakas välja. Selline, mida kannataks CV-le panna ja mis tunduks atraktiivne tööandja jaoks.

Kui ma kodus ise proovisin, siis umbes 100-st pildist üks oli enam-vähem. Tegelikult oli vist pool sada, aga minu jaoks ikka palju. Ja see, mis ma välja valisin ei sobinud Madsenile üldse. Mitte, et tema otsustab, vaid ebameeldiv oli kuulda, et “sul on kole soeng”.

Ega ma ise ka ju tegelikul rahul polnud. Arvasin, et tema ootused on väheke madalamad minule.

Tal on profifotokas ja selline foto-tuba või midagi… Tema tegi 184 fotot minust. Ma jätkuvalt ei suuda head pilti leida. Ma ei ole fotogeeniline. Vaatan neid pilte ja ei suuda uskuda, et ma nii kole või imelik välja näen. Kui peeglist vaatan, siis tundun endale teistsugusena.

Püüan fotokaameratest eemale hoida. Väldin neid.

***

Mul ei olegi miskit kirjutada. Juuksed on heledaks pleekinud, värv on riiulil juba olemas, tuleks pähe määrida. Tean, et kui ise püüan teha, siis kuulen “et see on valesti ja oleks pidanud ikka nii tegema”. Ei oska ajas tagasi minna ja väga ei tahagi.

***

Silmasin ahvatlevat tööpakkumist, sellist mis tundub hästi reaalne mulle ja mida ma väga tahaksin. Kohe hästi väga tahaksin. Nagu maiasmokk kommipoes. Aga nii palju kui ma seda tööd tahaksin, nii palju tunnen, et ma ei ole piisav. Minu esitlus ei ole piisav.

Jah, ma ei meeldi endale. Mulle ei meeldi, kuidas ma välja näen, mulle ei meeldi, kuidas mu kehahoiak on, mulle ei meeldi, et ma nii madala enesehinnanguga olen, mulle ei meeldi, et ma pole sotsiaalne… Kas ma palkaksin enda, kui kogu mu infoks on ainult mu esitlus. Ei, ma ei palkaks ennast.

Ma olen seda töökohta väärt ja ma palkaksin ennast, kui ma näeksin, milleks ma võimeline olen, aga minu esitlus… Mul on sisu, aga pakend on kole. Ma ei räägi välimusest. Kulmu kaar ja ripsme pikkus ei ole siinkohal olulised, aga keha hoiak ja enesekindlus on olulised, need on need märksõnad.

Vaatasin filmi “I am beautifyl” Amy Schumer peaosas. Jah, mul puudub see peapõrutus. Ma ei kujuta ette, kuidas ma suudan end 2-3 päevaga totaalselt muuta. Mul pole ettekujutustki.

***

Väike muutus on toimunud. Nt. Madseni kommentaar minu pildi kohta oli häiriv, aga see ei viinud mind endast välja. Need 184 koledat pilti minust, on raske vaadata, aga ma pole ühtegi peeglit veel lõhkunud. (Tegelikult polegi ju peegel süüdi.) Ma ei tunne ennast nii kaltsuna nagu vanasti, sellistes olukordades.

Varem ma kustutasin oma profiilipildi kohe ära, kui selle suunas negatiivse kommentaari sain. Nüüd seisab see edasi. Aga on plaanis see asendada.

Ma peaksin oma peakesel natuke puhata laskma. Töö-otsimine ja pildid ja kõik muu pahn peast välja ning keskendun millelegi nauditavale. Aitab enda survestamisest, see ei tööta enam.

Tahan, olen laisk; tahan, olen kole; tahan, olen näru. Ise otsustan, kes olen. Alati ei peagi kõige teravam pliiats olema, ega kangelane ega midagi. Narri koht on ka saadaval ja miks mitte vahel haarata see. Igal juhul oleks see julge valik, igaüks seda vabatahtlikult ei valiks.

Mul läks hästi ja pärast läks halvasti. Seega elu on tasakaalus.

Laupäeval käisin Madsenil külas. Polnud temaga kohtunud vist üle kuu aja. Mul oli üsna halb tuju ja masetsesin. Polnud tuju midagi teha, kõigest tüdinenud jne… Mõtlesin, et viin end kodust välja, et äkki saan motivatsiooni tagasi.

Täitsa tore oli Madseniga vestelda. Kui ma sinna jõudsin, siis käisin ümber oma auto ja katsusin velgi. Noh, kontrollisin, ega pidurid peal pole olnud. Ma vahel teen pistelist kontrolli. Madsen nägi mind ja mu tegevust. Talle pakkus see palju nalja, aga mina olin täiega tõsine, seletasin, et see läheb mulle väga kalliks, kui pidurid peal on.

Ma isegi ei mõelnud, et minu tegevus võib kummaline tunduda. Ma lihtsalt asjatasin seal ümber auto. Ei oska ma normaalne olla. Ei ole veres.

Ta oli alguses, kuidagi kaugel. Oli mõistlik ja tagasihoidlik (enda kohta). Aga pärast hakkas mind provotseerima ja see uus mina… Ma võtsin nagu tuld, tõstsin häält, vehkisin kätega ja ütlesin, et ma ei ole temaga nõus ja ma ei kuula teda. Ma ei jätnud enda streiki enne, kui ta vait jäi. Pärast ta hakkas mulle seletama, et ta saab aru, et ma pole nõus ja olen vihane, aga inimeste keskel (tsivilisatsioonis) ei ole viisakas seda oma tundeid välja elada. Ma muidugi ütlesin õigustuseks, et minu psühholoog ütles, et ma ei tohiks oma tundeid maha suruda, vaid peaksin need endast välja laskma/elama. Tema muidugi püüdis seletada, et mu argument ei ole pädev. Ma ütlesin, et ma tean seda ja tavaliselt hoian end natuke rohkem tagasi. Ta lisas, et temaga võin ma küll nii käituda, aga tsivilisatsioonis peaksin ma arvestama teistega plä-plä-plä…

Igatahes. Meil oli kolm tundi väga elavat vestlust, emotsioone ja muidugi naeru. Ma mainisin talle, et kui me esimest korda kohtusime, siis ta oli nii õel ja külm mu vastu. Ta küsis, et kuna, kus me esimest korda kohtusime. Siis ma seletasin, et ma arvasin, et Aleksander on üks suur, kuri vene mees, aga see oli hoopis tema. See sama armas Madsen telefonis, oli see suur kuri mees reaalsuses. Ta muigas. Siis seletas/vabandas ta, et ta arvas, et ma olen Karsteni (ülemuse) kontorikaunistus. Et tal olevat kombeks end noorte (kenade) ida-euroopa naistega ümbritseda.

Madsen püüdis mulle mitu tundi selgitada, et mul on totaalne vale arusaam suhte tekkimisest. Ta seletas, et inimene peaks enne andma märke, et ta on suhtes huvitatud, nt. puudutama, suudlema… Ja enne suhet peaks olema ka seks (mitmeid kordi) ja siis vaikselt asi liigub nii, et tekib soov tihemini koos olla ja ühel hetkel (põmm) elataksegi koos ja nimetatakse, et on suhe.

Mina polnud temaga nõus. Minu versioon on nii, et mina ja see teine pool istume diivanil. Vaatame üks-ühele otsa ja siis, üks meist ütleb või küsib, et mis sa arvad, kui alustaks suhet. Kirjutame kuupäeva ja kellaaja, mil suhe algas (ametlikult) ning räägime läbi kohustused ja õigused… Et kõik oleks konkreetne ja selge.

Aga Madsenile ei mahtunud see pähe. Ta püüdis mulle mitu korda selgitada, et päriselus asjad ei käi nii. Aga ma ütlesin, et ma ei kuula teda. Enne ära sõitu ta mainis ka, et asjad ei käi nii. Ma ütlesin: “Põrgusse see poiss-sõber (armastus, suhe), ma tahan hoopis tööd leida.”

Ta ütles, et kui ma niimoodi ootamatult lähen ja räägin suhtest, et teine inimene ei ole valmis selleks ja enne peaks ikka üksteist tundma jne… Ma ütlesin naljatades: “Ma arvan, et ma olen nii fantastiline, et piisab ainult minu soovist.” Madsen naeris ja ütles, et ma pole seda. Tema silmad rääkisid midagi muud. (Aga ma olen kohutav kehakeele lugeja.)

Ma ei oska ka ridade vahelt lugeda. Üldse puudub igasugune sotsiaalne oskus. Tegelikult ka.

Ma ei julge mõeldagi, kui palju on olnud neid noormehi, kes on püüdnud mulle läheneda nii nagu Madsen räägib. Selle meetodiga. Kui inimene sätib mu juukseid või pluusikaelust, siis ma mõtlengi, et ta on selline detailidele pühenduv kunstiline hing, et minu segamini juuksed või viltu olev pluusikrae häirib teda. Püüan järgmine kord ennast paremini jälgida, et selliseid asju ei tekiks.

Kusjuures. Madsen küsis minult (Kopenhaagenis jõulupeol): “Kas sul mõni halb harjumus ka on?” Justkui ma oleksin täiuslik. Ma arvan, et ma ise olen üks suur halb harjumus.

Heiki küsis, et kuidas mulle peaks üldse lähenema. Ma ei osanud kuidagi vastata. Ma arvasin, et ta teaduslikust uudishimust küsib, kuidas sellise friigiga (nagu mina) käituma peaks… Üks kord ta tahtis midagi radiaatorilt võtta ja ma olin seal. Ma arvasin, et olen paks ja püüdsin end tal jalust ära organiseerida, tema sai pahaseks. Ütles midagi: “Kas ma ei kõlba sulle? Olen ma nii eemaletõukav?!” Ma jäin sõnatuks ja olin hämmingus, sest ma arvasin, et olukord on vastupidine. Püüdsin teda hoida ebameeldivusest: paksu, haisva, vana, koduse lohvaka objektiga füüsilise kontakti tekkimisest.

Sarunas ostis kusagilt Kiss siidrit, see oli pirni või õuna oma. Ta oli teinud uurimistööd, et leida eestimaist ja enim nõutud. Ja ma isegi ei joo alkoholi. Ta ise polnud seda proovinudki. Ma ei viinud kahte asja kokku, ma unustasin ära, et me oleme Taanis (pära-põrgus) ja Eesti on kaugel ning neid tooteid siin poodide riiulilt ei leia. Ups!

Ma ei ole sotsiaalne ja olen pudu loll inimestega suhtlemisel ning suhe on minu jaoks kosmos. Aga töötada ma tahan ja oskan, see on see, milles ma hea olen. Seega püüan keskenduda tööle. Esmalt tuleb see muidugi leida.

Madsen ei ole mu peale pahane, et ma nii imelik ja kangekaelne olen. Tema meelest on see armas. Ta on võtnud oma südame asjaks minust inimene vormida. Heiki püüdis seda Eestis teha ja Madsen jätkab nüüd.

Minu jaoks on ka põnev, kui ma räägin oma nägemuse asjast ja siis nad vaatavad mind suurte silmadega, imestunult. Esitavad kontrollküsimusi, et välja selgitada, kas ma teen nalja ja kui taipavad, et ei tee, siis tuleb pikk monoloog, kuidas asjad tegelikult on ja tulemuseks on see, et ma ütlen: “Njah, mulle see ei meeldi. Ma nii küll ei tee.” Ja siis hakkavad nad otsast peale. Kusjuures maru rahulikult. Lapsepõlves sain sõimu, kui ei nõustunud, siis õppisin vait olema.

***

Käisin ühel (naissoost) töökaaslasel külas. Just jäi silma, et neil on nii ilus, tugev suhe. Nad on olnud 30-aastat abielus, kuus last. Kõik tiben-toben. Mees ikka veel hooliv ja tähelepanelik naise suhtes. Naine töökas, positiivne, jõuab igale poole (laste üritused, sõbrannadega kohvitamised jne). Ja nüüd, eile loen, et nad lähevad lahku ja naine kolib ära.

Mida maailma? Täitsa kõik on vastupidiselt minu tunnetusele. Ma olin nii kindel, et nad on elulõpuni koos. Ma ei saa enam mitte millestki aru. Mitte miski pole nii nagu näib ja mul pole õrna aimugi, kuidas asjad tegelikult on.

Muidugi ma mõtlen, et minu pärast läksid nad lahku. Aga see ei saa õige olla, sest ma olin vaid üks kord külas, nad on abielus olnud pikkaaega. Neil on haige poeg (22-aastane; neerud ei tööta ja sünnist saati), nad on tulest ja veest läbi käinud. Seega ei saa üks tahumatu eestlane rikkuda mõne tunniga sellist tugevat liitu. Seal peab ikka midagi muud olema. (Ei ole mina maailma naba, aga fantastiline olen ikka – putitan oma madalat enesehinnangut.)

***

Eile vestlesin Jan´ga. Nagu mulle kohane, mainisin, et mõtlen vahel suhtest või suhte võimalikkusest temaga. Aga kardan kaotada suurepärast sõpra, seega ei julge riskida. (Me polnud küll diivanil, aga üsna otse ja konkreetselt).

Ta ütles, et ta mõtles ka sellele, kui me kohtusime (siis ma tajusin seda, aga eirasin) ja siis, kui me hakkasime koos ratastega sõitma. Seda ma küll ei tuvastanud. Ma mõtlesin, et ta ei näe mind kui suhtematerjali. Ma natuke flirtisin (valisime koos mulle rattariided ja sportrinnaka ja ta tellis need; ta tegi nalja ja ütles, et ma talle demonstreeriksin, kuidas need seljas on, ja mina tegingi seda, kusjuures näitasin ka sportrinnahoidjat), seega seksuaalne tung jah, aga ma ei usu, et ta päris suhtele mõtles.

Ta on hea kasvatusega ja mulle meeldib tema piire kombata. Kui ma oma pluusi ära võtsin ja rinnaka peal olin, siis ta kohmetus. Ma olin enesekindel ja arutasin temaga biitsepsitest (justkui see oleks tavaline olukord, täiesti tavaline vestlus). Ma väidan, et biitsepsid on mul vormis kätekõverduste tõttu, aga tema ütleb, et kätekõverdused mõjuvad teistele lihastele, mitte biitsepsile. Siis ta püüdis mulle seletada ja näidata, mis lihaseid kätekõverdused mõjutavad. Ta ei suutnud keskenduda.

Sportrinnakas sai natuke väike, seal on polster sees. Ma küll ütlesin talle, et ma peaksin need välja võtma, sest mu rind vajaks seda platsi, aga tema ütles, et need peaksid ikka olema. (Ma mõtlesin, et varjab äkki nibusid. Vahel on külm ja äkki kerkivad liiga esile. Ma ei tahaks ju rattarajal porno-printsess olla).

Igatahes. Mu rind pressis end natuke üle rinnaka ääre. Nad nägid ikka suured välja ja mulle ei meeldi omada suuri rindu. Vaadata mulle meeldib neid (teistel, võib-olla olen lesbi), aga omada ei taha.

Varem oli mul Jan’ga juttu, et täitsa ok on vaid sportsinnaka peal trenni teha, et see ei ole porno, kui just rind ülevalt välja ei pressi. (Ja, minul just õnnestus nii. Ei tunneta ikka oma kabariite.)

Täitsa raske on endast asjalikku muljet jätta, kui keha on pigem nagu porno-staaril ja riidekapp pärineb teismeeast. Aga otsin endale pintsak-jakki. Suured prillid juba on, juuksed on ka tumedad. Viigipüksid ka on. Võib-olla tagasihoidlikumad kingad peaksin ka vaatama. Välimus on ikka liiga oluline. Ei tahaks sellega leppida, kuid evolutsiooni vastu ei saa. Tuleb teha.

Imelik, et minusugune (ühiskonna)vormist väljas inimene soovib/unistab töötada väga ranges, reguleeritud valdkonnas (raamatupidamine, avaliksektor). Kui mina tahan, siis mina pean saama. Ja ma pole üldse ärahellitatud.

Päikest!

Ma tunnen, et teen kõike valesti. Teen kõike vastupidiselt. Kui kirjutan kolme- ja enama-kohalist numbrit, siis automaatselt tõstan numbreid ümber. Kirjutades ajan tähti segamini…

Minu karjäärinõustaja ja üks ettevõte ütlevad, et ülekvalifitseeritus on halb. Ja ma ei saa kuidagi aru, miks. Üks põhjendus on, et nad kardavad mind. Et nad kardavad, et ma ei jää püsima. See on ju räägitav. Samas rasedus, parem töökoht või muu põhjus võib samasuguse tõenäosusega tabada igat ühte. Kvalifikatsioon ei oma mingit tähtsust.

Ma vahel tahaks öelda, et ärge muretsege, ma jätan üleliigsed teadmised koju. Ma ei kasuta sügavamaid teadmisi ega analüüse. Kasutan ainult pinnapealseid ja lihtsustusi.

Ma olen kasutanud igasuguseid “kahtlaseid” võimalusi, et areneda (arendada end). Nt. kui keele arendamine oli prioriteet, siis suhtlesin a-sotsiaalsete inimestega, põgenikega, kohtamisportaalis inimestega, Lars, Madsen, Aleksander… Olen saanud kõrvetada vahel, aga ma vähemalt proovisin. Sain targemaks ja sain teadmise, et see ei tööta. (Aga võita oli tol hetkel palju.)

Taanlased räägivad vabalt perekonnast, see on tava siin. Neil ei teki usaldust, kui sa ei avalda oma perekonnaseisu nt. Noh, ma kirjutasin, siis hästi vabalt. Kirjutasin kohe, et elan emaga koos, sest soovin raha säästa ajal, mil olen töötu. Mõtlesin, et näitan, et mõtlen säästlikult ja majanduslikult ka eraelus ning viitan, et olen valmis kolima.

Aga see jätvat minust mulje, et ma pole iseseisev. Inimestel on nii suured eelarvamused, et… Ma kohe ei tea. (Äkki mu ema on haige ja ta vajab mind, kui põetajat. Äkki mu emal on suur maja ja patt oleks maksta kahe kinnisvara eest, kui mahuks mõnusalt ühte.) Neil on ainult üks suund. Ja mina ei ole see traditsionaalne, kes kasvas üles ilusas, täiuslikus perekonnas. Ma olin iseseisev juba ära. Olen oma eluteel kiiret spurti teinud ja vahetanud mõned arengu-etapid ära. Noh, elan tagurpidi ja valesti.

Selle asemel, et kirjutada “ma ei ole abelus”, “mul ei ole lapsi”; peaksin ma kirjutama “vaba”, “lastetu”. Et eitus jätab negatiivse mulje, tunde… Oh… Mul on kogemus, et kui ma kirjutan, et olen “vaba”, siis hakatakse potentsiaalseid kaaslaseid pakkuma. Aga selle sõna taga ei ole meeleheide. (Eelarvamus minu suhtes jälle).

Jah, olen vana. Jah, pole meest ega lapsi, aga tegelikult ei taha ka nii väga. Mul on praegu teised eesmärgid. Kusjuures ma pole kindel, kas ma tahan meest või naist. Ma tõesti ei tea. Pole otsustanud.

Esimesel kohtumisel öeldi mulle, et avalikussektoris on suur konkurents töökohtadele, et ma peaksin vaatama väikest erasektori ettevõtet. See ei ole argument minu jaoks. Ma ei karda konkurentsi. Olen selle vastu võtnud ja on hästi läinud, ka siin Taanis. Miks ei peaks see üks, kes töö saab, olema mina?!

Ja siis ütlevad, et ma olen tubli ja räägin head taani keelt selle võrdlemise lühikese aja kohta jne… Valetavad otse näkku. Kui nad ei usu, et suudan pakkuda konkurentsi tööjõuturul, siis miks see mee määrimine mokale üldse. Olgu vait või öelgu otse välja, et olen saast.

Olen lugenud edulugusid, kuidas inimesed kirjeldavad, et tegid seda, millesse nad uskusid. Olgugi, et teised nende ideid maha tegid. Nad lihtsalt jätkasid. Kaua veel? Kuidas ma tean, et see kuhugi viib? Kas ma saan üldse kindel olla, et see viib kuhugi?

Ma olen läinud oma rada. See on õnnestunud, vahel olen ekstra suure ringi enne teinud. Aga nüüd nagu enam ei jaksa. Vanaks jäänud. Peakene või see hääleke peas ütleb: “Ole normaalne, tee nii nagu teised. See on lihtsam. Sa pole küll rahul, aga sa sulandud ühiskonda.”

Loen, et aktsiaturgudel ja ettevõttes võidavad need, kes teisiti mõtlevad. Siis peaks ju mul potentsiaali ikka palju olema. Ma lähen vastassuunas.

Ma olen tihti inimeste muresid kuulates püüdnud aru saada, kuidas see, mis nad väidavad, et on halb, on halb. Või mõni kord nad räägivad, et jube hästi läheb ja jube hea on, kuigi ma ju näen, et tegelikult see pole nii.

Üsna palju on inimesi, kes ei suuda kuulata, et sul läheb ok-lt. Nad pressivad sinult midagi kraftist välja. Mina samas püüan neid mitte oma nutulauluga ülekoormata. Ma olen ise oma kurtmistest väsinud, ei tahaks neid viimaseidki kuulajaid endast eemale tõugata.

Jah, mõni inimene ei tundu usaldusväärne. Neile lihtsalt ei usalda oma muresid.

Üks noormees väitis, et tal on minu vastu tunded olnud, juba väga ammust ajast. Siis eeldaks, et ta soovib mulle head. Aga ei… Ainuke ootus on see, et mul halvasti läheks. Ja mina, vana tõbras, ei paku talle seda lõbu. Vahel haletsusest ju võiks, aga ei tule kohe nagu selle pealegi. Me ei kohtu tihti, seega ei oska selleks valmis olla.

Jan tegi minuga katset. Oli üks lause ja seal oli üks eessõna. Ma sain kaks võimalust, et pakkuda, mis eessõna sinna käib. Ja ma suutsin pakkuda mõlemad valed. Ma suudan isegi kolm valet pakkuda.

Kui ma pean teed juhatama või valima õige tee, siis valin ma alati selle vale. Mul on 50/50 võimalus õige valida, aga alati valin vale. Vahel olen ma otsustanud, et keeran esimesele valikule vastupidises suunas ja see on olnud ka vale. Sest sellel üksikul korral oleks ma õige tee valinud. See on müstiline.

Kui ma arvan, et ma meeldin kellelegi (romantilised tunded minu vastu), siis see pole nii. Kui ma arvan, et inimene tahab vaid sõber olla, siis olla tal mu vastu romantilised tunded. Ma arvan, et olen üleliigne ja tüütan teisi, aga tegelikult nad just naudivad mu seltskonda.

Kõik on nii valesti. Ma olen nii valesti.

***

Psühholoog küsis, mis ootused mul on mulle endale meie kohtumisel. Ma ladusin terve rida karme kriteeriumeid välja (mitte nutta, iga kord tulemsusi näidata, kuulata ja järgmine kord rakendada edukalt uusi võtteid/rutiine). Ta küsis, et mis ootused on mul tema suhtes. Ma vastasin: “Et ta annaks mulle loa uuesti tulla.” Ta hakkas naerma. Ta küsis, mis ma sellest arvan. Ütlesin, et see kõlab ebaausalt, et see ei kõla just võrdselt ja et mu seisukoht on müstiline. Ta nõustus minuga.

Pärast lisasin, et ma ei taha, et ta mind lööks või mu peale karjuks. Tahaksin, et ta mind kuulaks ja mulle neid õigeid küsimusi esitaks. Aitaks mul mind ennast mõista.

Igatahes, sain ma aru, miks mu ümber nii valed inimesed on. Sest mul pole mingeid ootuseid ega piire teistele. Ma lasen igast saasta oma ellu. Kui nii vabalt võib end väljendada.

Lisaks see, et ma piiran ennast. Inimesed ei näe, kes või mis ma tegelikult olen, seega need inimesed, keda ma oma ellu tahan, kohkuvad mu karmi või tuima kesta tõttu.

Edaspidi püüan olla see, kes ma tahaksin olla ja näida selline nagu ma tahaksin näida. Kellele ei sobi, mingu aga eemale, ju ei sobi ta mulle ka. Kuid annan endale aru, et see ei juhtu üleöö. Võib-olla isegi mitte 50. katsel. Aga äkki 101. katsel. Tasub katsetada.

Mu psühholoog oli väga armas. Ta ütles, et see versioon minust meeldib talle (rohkem). Viimasel seansil (enne tema puhkust) olin ma esimest korda täiesti vaba. Tundsin end täitsa vabalt. Nõjatusin tooli käetoele ja rääkisin, mis sülg suhu tõi. Tavaliselt olen ma selline õhtuti-öösiti, kui pea on väsinud ja filter mu peas puhkab. Aga tollel korral toimus see hommikul.

See oli mõnus tunne. Ma kujutan ette, et kui inimene on pilves (narko laksu all), siis on sarnane tunne. Lihtsalt on hea olla ja ei karda midagi ega põe midagi. Tahaks, et enamus ajast oleks nii, aga ilma abivahenditeta.

Harjutamine teeb meistriks. Seega hakkan harjutama.

Võite magama minna! Mul on ka kell palju. Tudu tuleb peale.

Mis on see x-faktor, mis aitab mustast august välja/läbi?

See on kohutav, kui inimene kaotab lootuse.

Ma ei tea, mis minuga toimub. See võib-olla meeleolulangus, stress, depressioon… Kõik mu mõtted on negatiivsed. Ma ei taha selline olla.

Täna nägin üht vanameest. Tal oli käimisraam ja tegi koos hooldaja oma väikse ringi (ca. 300 m). Minu meelest ei tee ta seda igapäev, nädalas 2-3 korda. Ta keha oli nii habras ja ta kõikus tuules. Oli näha, kuidas ta iga sammu jaoks võitleb. Samas nad rääkisid ja hääletoonist paistis, et ta püüab jätta muljet, et kõik on parimas korras.

Jah, see on raske töö tulemus. Ma mäletan, kuidas kalavabrikus, üks 60+ naine lausa karjus valust ja kirus, et kogu oma tervise on matnud sinna kalavabrikusse ja kõik, mis ta saab on madal palk, valud ja lugupidamatus. Midagi sellist. “It was totally not worth it”

Ma tunnen, et olen väsinud võitlemast. Tunnen, kuidas miski surub mind sinna kalavabrikusse. (Lars ei tööta seal enam).

Ma tunnen piinlikust, kes ma olen. Mul on piinlik, et olen välismaalane siin. Mul on piinlik, et olen antisotsiaalne. Mul on piinlik, et olen äpu. Mul on piinlik, et ma ei suuda näidata, müüa oma teadmisi/oskusi.

Naljakas on see, et mul pole piinlik, et olen töötu. Ka ei ole mul piinlik, et elan emaga koos. Veider.

Aga mul on piinlik, et ma pole see standard. Mul on piinlik, et mul pole piinlik, et elan emaga koos ja olen töötu. Teretulemast naiste loogikasse! Või siis “Sissejuhatus naiste loogikasse/mõttemaailma”.

Samas mul ei peaks olema piinlik enda pärast. Ma olen nii nagu olen ja see, kes olen.

Ma tunnen, et mul pole aega oma mõtete lõpuni mõtlemiseks. Nii palju mõtteid on sopistunud. Tahaks põgeneda. Tahaks puhata.

Mulle meeldis see mina, kes rasketes oludes tõstis pea, ütles, et ok, see meetod ei tööta, proovime midagi muud. Või “see oli suurepärane, et mu eks pettis mind, sest siis sain ma kehvast suhtest välja, õnneks polnud midagi siduvat ka (laps, pangalaen).”

Ma peaks hakkama üles märkima, häid hetki. Need on kuidagi väga harvadeks jäänud.

Tegelikult oli. Eile oli lootus, et saan avalikku sektorisse praktikale. Jan kutsus mu rattaga sõitma ja see oli ka tore. Ületasin ennast. Seal oli paar järsku tõusu, mis on mulle suureks väljakutseks, aga sain mõlemaga hakkama. Lisaks oli tugev vastu tuul, kui koju sõitsin. Kõik oli tore.

Tegelikult ei ole asi nii hull. Ma pole veel isegi poolt aastat töötu olnud. Mul on õigus saada veel 1,5 aastat tööturaha. Seega kuhu ma veel kiirustan.

See tagasiside, mis ma saan on olnud selline, mis tekitab minus tunde, et ma ei sobi sinna. Et see eriala on vale, et mu isik on vale, et mu ootused on ebareaalsed jne. Tahaks karjuda.

Samas, ma olen olnud silmapaistev koolis, ülikoolis just sellel eriala. Mul on raske uskuda, et see on vale.

Ma ei oska kahe minutiga enda oskuseid ja võimeid müüa. Ma ei ole müügiala inimene. Ma olen see, kes tegutseb ja asju valmis teeb.

Mul on raske leppida sellega, et töö saamiseks tuleb enda oskuseid müüa. Seega, kui sul pole müügigeeni (aga oled erialaspetsialist), siis pead sa end varjama ja häbenema kusagil kalavabrikus, sest tõelised ettevõtted vajavad (kergelt egoistlikke) loosungeid ettevõtte siseselt. Mitte tööd. Arvatavasti on see miskit, mida ma mõistan alles siis, kui ma ise olen see, kes uut töötajat peab valima.

Ma olen vihane ja pettunud, selles keskkonnas/ühiskonnas. (Võib-olla natuke ka endas, aga ma pean enda vastu hea olema, seega… Kõik teised on süüdi, et mul nii pahasti on.)

Ma tunnen, et ma jooksen peaga vastu seina. Selline mõttetu tammumine on. See tekitab trotsi.

Täna mõtlesin, et äkki on see märk, et tuleb taas keskkonda vahetada. Mõni teine riik? Eesti? USA? Teine piirkond siin Taanis? Samas äkki kui ma püüaks rohkem, prooviks teisi lähenemisi, muudaks end, äkki järgmine uks on minu uks. Küll see oleks vahva, kui ma saaksin oma teadmisi rakendada.

Ma olen nii üksi.

Mul ei ole siin eriti tuttavaid. Madsenilt küsisin, kuna ma võin teda külastada, ta vastas, et “sa ju ei taha minu voodis magada”… Ei, ei taha. Jan’l on kiire, tal pole aega töötut vanatüdrukut lõbustada. Aleksandriga ma ei suhtle. Tal on ka palju “hooldatavaid”. Ja siis on välismaalased nagu mina, keeltekoolist.

Mulle visatakse ninale, et mu CV-s ja avalduses on mõned vead (keelelised ja tähevead), neid tuleks vältida. Aga mul pole raha tõlgi jaoks ja mul pole kedagi, kes oleks iga päev valmis mu kirjatükki üle vaatama. Samas ma pean kirjutama eesmärgistatud CV ja avalduse, st. iga ettevõtte/asutuse jaoks eraldi ja spetsiifiliselt.

Taanis teeb igal aastal haigla vigu. See on tavapärane praktika siin. Inimesele öeldakse, et tal on vähk, aga tegelikult pole ja teine inimene sureb vähki ja ei saa ravi, sest tulemused aeti laboratooriumis segamini. Direktori seletus oli: “Me oleme inimesed ja me teeme vahel vigu, aga me püüame neid vältida. Kindlasti ei suuda me null vigadega.” Jah… See on haigla. Ma loodan, et ma ei pea nende teenuseid kasutama.

Taanis on umbes 7% elanikest lugemise ja kirjutamise raskusega. Ma ei ole sotsiaalne, aga olen kohanud neid igal pool, koolis, tööl… See on üsna levinud. Seega nad ise ei suuda vigadeta kirjutada, see on raske ka taanlaste jaoks. Aga mina pean kirjutama puhtalt. Kõigest neli aastat keele praktikat.

Aeg ajalt leian ma ajalehest vigu ja mõnikord on need pealkirjas. Mina, välismaalane, keelt ei mõista näen viga. Nemad, kes on ajakirjanikud, seal on palju kontrolle ja toimetajaod jne… Ikka juhtub.

Miks nad peavad mulle näkku viskama mu pisikesi vigu!? Ma ei otsi tööd klienditeeninduses, tõlkijana. Ma pole väitnud, et olen keeleliselt perfektne. Miks nad ei näe selle teksti sisu? Miks nad ei näe mind?

***

Öeldakse, et ära raiska energiat asjadele, mida sa ei kontrolli (mida sa muuta ei saa). Pigem keskendu asjadele, mida sa saad muuta.

Ma ei saa muuta keskkonda. Ma ei saa muuta neid inimesi. Aga ma saan õppida uut “eriala” ja proovida teisiti. Nii kaua, kui mulle on antud elupäevi, nii kaua saan ma iga päev uue võimaluse, et proovida midagi uut.

Tegelikult on ju hea, et ma seda praktikat ei saanud. Suvi on ju veel ees ja soojad ilmad ka. Seega, saan ma vabalt nautida ilma.

Päikest!

Sattusin juhuslikult ühte videot vaatama. Päris huvitav oli.

https://www.youtube.com/watch?v=iqKdEhx-dD4

Inimene on sotsiaalne loom, seega mina ka. Ma vajan keskmisest natuke vähem sotsiaalsust, aga ma ikkagi vajan seda.

Palju mõtteid tekib, aga mul oleks vaja keskenduda millelegi muule.

Mingi tegevus on muutunud ebameeldivaks ning aju saadab mind asendustegevusi tegema, et seda vajalikku tegevust vältida. Selle pärast ma siin olengi.

***

Natuke raske periood on. Vaimselt raske. Aga see näitab, et olen muutustes või muutumas, mis on iseenesest hea. Loodan, et muutun ikka paremuse suunas.

Mu saatekiri psühholoogi juurde lõppes, aga küsisin uue ja saingi. Seega peab mu psühholoog mind veel taluma. Viimane kord tundus, et ta tundis kergendust, et seanss läbi sai ja mainis nii moka otsast, et saatekiri lõppeb, et see on viimane kord (kui ma just ei taha uut saatekirja küsida).

Küsisin uut aega ja sellel nädalal, mida mina küsisin, ta puhkab. Kas kokkusattumus?! Aga ma võtsin siis ühe aja nädala võrra varem. Mul läheb võib-olla natuke tihedaks, aga teised kohustused peavad sellel korral end minu (st. minu psühholoogi) järgi end kohandama.

Mõnikord tundub, et miski ei muutu. Et olen ikka selles samas punktis. Ta küsib juba miljondat korda, mida ma tunnen. Annab vihje, et ma võin tunda viha tema vastu, et see on ok. Aga ma ei tunne. Mul ei tule mõttessegi teda milleski süüdistada. Mingi respekt on arstide vastu (ja õpetajate vastu ja…). Ma võin ju nii naljapärast öelda, et kuule, see silt seal uksel ei ole eriti loetav ja asub liiga kaugel selles hoiatavast objektist… Aga ma ei suuda näha seda situatsiooni nii, et ma päris tegelikult seal tema viga näeksin. (See on üks proovikivi mulle).

Teine asi on oma tunnete tajumine kehas. Ehk siis… Mina tuvastan tundeid peas, ma analüüsin olukorda ja mõtlen, milline tunne see võiks olla. Et olukord oli selline, vastaspool käitus nii, seega olin mina selline (pettunud, vihane…). Aga eesmärk on, et ma mingis situatsioonis olles tajun oma keha, kas kätesse tuleb jõud, käsi tõmbub rusikasse, selg läheb sirgu või keha muutub lõdvaks, selg vajub longu ja mingi jõud tõmbab silmad maha (väldin silm-sidet).

See selleks. Ma olen teadvustanud, et need on probleemkohad ja ma tegelen nendega jooksvalt.

Aga… Enne olin ma kuidagi jõuetu, tujutu. Tundsin end lootusetuna ja käpardina. Ma vältisin kontakti ja tahtsin lihtsalt maa alla vajuda. Nüüd olen ma tihti närvis, vihane.

Ma käin nüüd karjäärinõustamises. Minu nõustaja väidab, et ta aitab mind ja kiidab mind (minu taani keelt ja tulemusi jne). Küsib, mida mina tahan, millist tööd mina tahan. (Meil oli enne ka kirjavahetus, tegin talle listi, mis ettevõtteid ma eelistan ja mis ameteid)… Ja lähen mina sinna, räägime natuke ja tema küsib (retooriliselt), kas ma ikka väiksesse erasektori ettevõttesse ei tahaks minna.

Ma olin nagu puuga pähe saanud. Vastasin, et ei. Ma soovin suurde ettevõttesse ja eelistan riigiasutusi… Annan ka oma põhjenduse, sest see on see, mida ma tahan. Tõesti, kohe südamest tahan. Tema ikka oma väikeettevõtetega… (“Mõtle veel selle peale.”)

Mis kuradi pärast ta küsib, mida mina tahan, kui tegelikult on tal täitsa üks-kõik minu soovist. Tal on mingi väljatöötatud standardplaan, mida ta siis müüb kõigile. Aga ma ei ole standard.

Vahemärkus: Mu psühholoog ütles ka, et on palju meetodeid. Ta kirjeldas oma meetodit. Ütles, et tema kasutab seda, kui mulle ei sobi, siis otsigu ma keegi teine. Seega siin tehakse liinitööd, masstootmist/massteenust igas valdkonnas. 

Nt. kui ma olen finantsnõustaja, siis minu meetod on säästumeetod plus minimeerida laenu (seda, mida eraisikule siin nõustamispähe müüakse) ja kui sa oled riskialdis ning keskmisest tublim, siis lajatan sulle sama meetodiga ja kui sulle mu lähenemine ei sobi, siis otsi teine nõustaja.

Need on ju inimesed, kellega nad töötavad. Inimesed on erinevad. Ma tean, et üks inimene ei saa kõike teada, aga ainult üks meetod on ikkagi liiga vähe, kui pakutakse teenust inimesele. Ma arvan, et 5-7 erinevat lähenemist oleks ok. Natukenegi painlikkust, või siis mitte?! Siin ma tunnen, seda jäikust ja massilähenemist. See on koormav.

Aga see selleks. Ma pettusin karjäärinõustamisteenuses. Kohe sügavalt pettusin. Ma ei olnud nõus temaga ja ma ei allunud enam (nagu tavaliselt). Tavaliselt tõmbasin ma kõrvad lonti ja kuulasin. (Tegin nii nagu nemad ütlesid). Pärast oli paha/hale endale näkku vaadata.

Nüüd… Ma ei ole temaga nõus. Ma olen end nii üles kütnud, et ma võtan juba kiusu pärast alati tema seisukohale vastupidise seisukoha. Otsin vastuargumenti igale tema väitele. See teeb koostöö võimatuks.

Ma tajun, et olen rahutu. Olen vihane, aga ma ei oska selle tundega midagi peale hakata. Ma tean, et viha saab edukalt kasutada enda kasuks. (Ei mitte, inimesi pekstes, vaid see annab jõudu, et oma seisukohti kaitsta).

Seega, probleem pole see, et ma olen vihane ja pettunud, vaid probleem on see, et ma ei oska selle tundega midagi peale hakata. Ma tunnen, et ma ei ole võimeline kuulama. Et ma lukustan oma kõrvad selle viha tõttu ja olen lihtsalt tema vastu. Seega ma kaotan võimaluse saada targemaks. Tal on mõningal määral kogemust ja mõned aspektid võib-olla vastaksid minu vajadustele. Võib-olla saaksin kasulikke ideid…

Minu jaoks on temaga kohtumine paras pähkel. Aga see on igati arendav, esiteks tunde tasandil (kasutada viha enesekindluse, oma seisukohtade toetamisel, samas mitte lukustada kõrvu/kapselduda) ja teiseks karjääri tasandil (et panna paika strateegia, et saada töö, mis mulle meeldib).

MÕNED MÕTTED (Erimeelsused)

1. Võtta praktika väikses ettevõttes: sest suures ettevõttes on liiga suur konkurents ja avalikussektoris ei järgne pärast praktikat töö. – Kui ma olen nii tubli, nagu ta ütleb, siis miks ma peaksin kartma konkurentsi? Kui avalikussektoris ei järgne pärast praktikat töö, siis minu seisukoht on, et ma kandideerin sinna tööle ja ei mingit praktikat.
2. Ta rääkis, et selle asutuse lõi üks isik, kes jäi töötuks. Soovis teha midagi teisi kui töötukassa. – Mulle tundub, et nüüd on see samasugune. Esiteks seal töötavad inimesed töötukassa taustaga (k.a. minu nõustaja). Töötukassa on ju asutus ja seal töötavad ju inimesed ning selle kuvandi on loonud need samad inimesed ja nüüd töötavad nad selles ettevõttes. (Tulemus: pakutakse üht suurust kõigile.)
3. Ma tean, et nad saavad raha, kui ma saan töö või praktika. Seega valivad nad kõige lihtsama ja kõige suurema tõenäosusega tee, et oma raha kätte saada ja mina ning minu ootused/soovid ei oma siin mingit tähtsust. Nende eesmärk ei ole enam minu aitamine, nende eesmärk on oma raha kätte saamine. (Ma tunnen seda iga rakuga oma kehas).

Nagu ikka “Raskused on selleks, et neid ületada.” Ma püüan näha selles ka midagi head. Esiteks saan keelt harjutada. Saan kodust välja ja end väheke tsiviliseeritumaks vuntsida. Saan palju kirjandust ja mõned tekstid on isegi head. Kunagi oli see asutus selleks, et minusuguseid aidata, aga nüüd on jälle üle läinud autopiloodile, massteenusele.

Kõigele lisaks saan harjutada oma seisukohtadest kinni hoidmist. Tunnen end natuke vana ja lolli-jäärapäisena, aga ma tean, et isegi, kui mu seisukohad on liiga jäigad, siis mõnikord ma tegelen ka mõtlemisega ja analüüsimisega. Kui tuvastan, et tuleks natuke end painutada, siis teen seda. Nagu paju. Jõuga painutades läheb katki, aga kui paned ta sooja vette ja natuke mängid temaga (lisad natuke jõudu ja siis lased olla ja siis jälle natuke jõudu jne), siis lõpuks saad ilusa ümara korvi sellest teha.

Püüan tagasi asjatama minna.

Kõike kena!

Ma kirjutan siia. Kuidas mul läheb? Hea küsimus, vahel sooviksin ühte assistenti, kes oskaks sellistele küsimustele vastata.

Üldises plaanis on nii nagu ikka. Suuri läbimurdeid pole. Püüan hoiduda FB ja uudistest. Need mõjuvad motivatsioonile ja enesetundele halvasti.

Eile oli kummaline päev. Rune võttis minuga ühendust. See oli vist see kõige esimene Rune. Lihtsalt niisama. Me polnud suhelnud oma 2 aastat. Väga cool oli.

Klassikaaslasele kirjutasin. Tegelikult kahele, aga üks vastas. Tundsin end üksikuna ja otsisin kontakti.

Jan’ga kirjutasime natuke. Ta avastas mu pärast tööd.

Madsen kirjutas. Oh… Ma pole juba ammu siia midagi tobedat kirjutanud. Ma vist olen hoidunud tobedustest. Igahates… Tegin jälle Minnyt.

Nimelt… Laupäeval oli mul kohutavalt halb vaimne seisund. Või peaks ütlema, et madalseis oli… Ma sain kriitilist tagasisidet või nagu tavaliselt fikseerisin ma kriitilise tagasiside, aga selle positiivse lasin kõrvust mööda. Igatahes, laupäeval tundsin ma end täieliku luuserina, kes on mõttetu ja lootusetu ning teeb absoluutselt kõike valesti. Lisaks veel laisk ja nõrk, paks ja kole jne… See vana-vana refrään.

Siis kirjutasin Madsenile, et kas ta küsiks Aleksandrilt tolle e-maili, et mina saaksin Aleksandrile kirjutada. Muidugi küsiks enne, kas ma tohin. Jah… That’s me.  Madsen muidugi jorises ja kirjutas, et “Lihtsalt kirjuta talle.” Jah, muidugi, aga kui pole kuhu kirjutada, siis vist ikka ei kirjuta.

Eile Madsen kirjutas ja küsis, kas ma olen Aleksandrile kirjutanud. Ma vastasin, et ei ole, sest ma kustutasin kõik Aleksandri kontaktid ära, seega ei saa ma talle kirjutada, kuid lisasin, et mul on juba parem, et see polegi oluline.

Ma ei ole loogiline. Ma ei oska põhjendada. See lihtsalt läheb nii. Võib-olla need aastakümneid alla surutud tunded pressivad välja ja panevad mind piinlikku olukorda. Väga piinlik ja häbi on, aga ei tunne.

Selline väike (tragi-)komöödia minu elus. Õnneks midagi ei juhtunud. Võib-olla Madseni ego sai natuke kannatada. Ei tea ja mu psühholoog ütleb, et ma peaksin enda peale mõtlema ja oma tunnetega tegelema.

Seega… Eile käisin psühholoogi juures. Olin varunud liiga palju teemasid. Uputasin ta infoga üle. Ta peab kuulma igast sekundist minu hallis elus. Aga ma maksan.

Ma nägin tema silmis nagu pisaraid. Need olid natuke märjad (silmad siis, pisaraid ei näinud, aga silmad olid vesised.). Võib-olla ma vaid kujutasin seda ette. Mina nutsin natuke vähem kui tavaliselt, sest laupäeval nutsin ma end üsna tühjaks.

Pean jätkuvalt oma tunnetega tegelema. Püüdma neid tuvastada ja mitte alla suruda enam. Kuna ma avastasin, et olen oma tundeid puuris hoidnud alates 3.-5.-eluaastast, siis olen emotsionaalselt üsna samal tasandil. Seega otsisin netist lasteraamatuid, mis tegelevad tunnetega. Kõige rohkem kõnetas mind 8-10 aastastele suunatud raamat. Kiiruga lasin pilgu üle, aga mõtlen, et äkki teen need harjutused läbi ja võtan selle tõsisemalt ette.

Ma rääkisin psühholoogile, et ma ei talu kriitikat. Ma soovin kuulda rohkem pisitiivseid asju, kiitust.

Pärast rääkisin ka oma eksamitest, tulemustest, et magistritöö võitis konkursi jne… Ma tegin seda nagu muuseas. Noh, püüdsin anda talle pilti edasi, et läbi eksamite ja testide (nende heade tulemuste) tõestan ma endale, et mul on mingi väärtus. Ma hindan end. See tundub objektiivne tagasiside. (Samas ma olen ikka sama meelt, et eksamis on ju ainult üks osa infost ja kui ma õpin valesid asju, olgu neid kui palju tahes, siis tuleb ikka madal hinne… jne)…

Psühholoogi silmad läksid suureks, ta vaatas mind nagu ilme-imet. Ohkas (mitte raskelt, aga imestunult). Ja siis ütles: “Sa ütlesid, et sa sooviksid saada rohkem positiivset tagasisidet, et see aitaks sinu enesekindlust, aga tegelikult see ju ei mõju, sa pöörad selle positiivse negatiivseks, nii nagu sa keerad negatiivse tagasiside positiivseks.”

Ma vaatasin teda üllatunud silmadega (valgustatud olekus). Jah… Ma olen ka mõelnud, et kui suur peab olema kiitus või võit, et ma sellest hakkaksin lugupidama või uskuma… Kui Taani kuninganna tuleks ja ütleks, et ma olen tubli, kas see oleks see… Aga ei… Ma arvaksin taas, et ta ajas mind kellegagi segamini, ta ei ole saanud minu kohta õiget infot jne…

Mõned näited negatiivse positiivseks pööramise kohta… Madsen ütleb, et mul on paks kõht. Mina tõlgendan, et ta tegi ebaõnnestunud nalja, ta ei mõelnud seda. Mul oli lihtsalt seda paha kuulata (selle asemel, et olla vihane ja öelda talle midagi vastu, kaitsta mind ennast).

S ütles, et ta annab mulle peksa, kui ma end rohkem väärtustama ei hakka. Ma tõlgendan, et see oli taas üks ebaõnnestunud nali, aga tegelikult ta armastab mind ja tahab mind aidata (teeb seda oma moodi). (Ma küll mainisin S-le, et karistus mind küll ei aita, karistuste, kriitika ja hirmu tõttu ma sellesse punkti sattusingi…)

Selle peale jäin ma psühholoogi juures mõttesse ja ütlesin üllatunult: “Huvitav”. (Täitsa huvitav.) Ta muigas ja ütles: “Jah, huvitav jah.” Ta ootas seal vist minu tundeid, mingeid reaktsioone, aga ma olin nagu kolmas isik, kes kuulab mingit huvitavat teooriat ühest huvitavast juhtumist ja võiks kaasa arutada.

Ma arvan, et mu psühholoog on paotanud natuke mu kolikambrit, pööningut. Mina ei saa enam üldse aru, mis minuga toimub või minus toimub. Nüüd ma annan kogu info talle ja loodan, et ta siis tõlgib selle mulle arusaadavasse keelde.

Me räägime mu lapsepõlvest ja ta küsib, kuidas ma end seal tundsin, et ma laseks oma tunded välja. Aga minus on nii sügaval see blokeerimise süsteem, tunnete allasurumise süsteem, seega ainus, mis ma tunnen, on see tung, kammitsad, äng, põgenemine oma fantaasiamaailma. Ma ei taju ega mäleta, mis seisundis olin ma enne ja pärast olen ma juba kaugel oma tunnetest.

Kuid ma püüan nüüd pöörata tähelepanu oma tunnetele. Arvasin, et ma üsna hästi tajun neid. Aga kui ma neid olukordi uuesti analüüsisin (pärast psühholoogiga vestlemist), märkasin ma, et tegelikult ei taju ma midagi.

Tagant järele, neid situatsioone oma peas kerides jõudsin ma järeldusele, et minu kehas midagi toimus. Ma ei märganud seda olukorra toimumisel, aga tagant järele (väikse abiga) ma sain mingit aimu. Aga mis tunne see oli, mida sellega teha… Ma ei tea. Ma panen oma tunnetele päitsed pähe nanosekundiga. See toimub nii kiiresti, et ma ei suuda seda tuvastada.

Aga harjutamine teeb meistriks. Seega püüame uuesti.

Psühholoog ütleb, et tundeid tuleb tunda. Lasta neil tulla. Seega, kui ma taas tajun seda muutust oma kehas, siis… Ma ei sunni end võimuga rahulikuks, ei karda, et hakkan nähvama… Ei lase endal end süüdistada, ei lase endal teisi õigustada… Hakkan blokeerima oma vana blokeerimis süsteemi. Oh… Ma olen nii “loogiline”. NOT.

Psühholoog küsis, kas ma usun, et ma saan “terveks”. Ma vastasin, et ma nii-nii väga tahaksin seda. Aga ma tean, ka et, kui see osutub võimalikuks, siis selleks pean ma ikka metsikult endaga tööd tegema. Milleks ma olen muidugi väga valmis.

Tegelikult ei märka ma mitte üksnes tundeid vaimsel tasandil vaid ka füüsiliselt. Kui rattaga sõidan, siis ma ei pane tähelegi, kui kuhugi vastu lähen. Pärast jälle avastan sinikad ja kriimud jalgadelt ning kätelt. Vahel küsib Jan: “Kas see teeb haiget? Kust sa selle said?” Ma vaatan ja mõtlen, et ma olen sama tark kui tema. Ma alles avastasin need, tema tähelepaneku tõttu.

Ma juhtusin ka lugema seda Ekspressi pikka artiklit. See puudutas ka mind, kuigi ma ei teadnud seda. Seega toon ma välja ühe nurga. Minu murga.

Mina pissisin alla. Ma olin juba 7-aastane, aga ikka pissisin alla. Kuni selle artikli lugemiseni, olin ma kindlalt veendunud, et see oli minu süü. Ma olin hooletu (jõin liiga hilja, seega ma vältisin õhtusi joomisi. Senimaani vaatan kella ja kui seal on 3 tundi magama minemiseni, siis artutlen, et äkki joon hoopis hommikul.) Ma ei kujuta ettegi, millises vedelikupuuduses ma selle tõttu elasin. Mäletan, et olin õhtuti tihti janune, aga kartusest, et pissin jälle alla, siis ignoreerisin seda.

Ema arvas, et ma istusin külmal kivil. Et selle pärast pissin alla. Ma vältisin väljas istumist. Seisin või toetasin end kuhugi vastu. Valisin puupaku… Selline, rutiin või nii…

Kui ma olen kellegagi rääkinud, nüüd või lapsena… Ma ütlesin, et vanemad tülitsevad palju. Et see mulle ei meeldi ja tundub ebanormaalne, siis sain nähvava vastuse, et kõik vanemad tülitsevad ja see on normaalne. Mul tekkis tunne, et olen pehmo. Kuidas mingisugune venamate tüli mind mõjutab?! Mingi imelik olen.

Aga “tülil” ja “tülil” on vahe. Nende peres tähendas võib-olla tüli, et ema karjus isa peale, et too jättis jälle piima kapist välja. Isa ütles midagi vastu ja siis läks iga-üks omi asju tegema.

Minu jaoks tähendas tüli, et isa karjus emale, et too on hoor/lits (manipuleerija, simulant). Isa lõi ema (kõigest üks kord nägin oma silmaga) või viskas klaase/vaase puruks, lõi lambi puruks. Lõppes nii, et ema põgenes isa eest (teise tuppa või välja). See oli minu jaoks “natuke” ebameeldiv, sest… Nagu artiklis mainiti, lapse jaoks on mõlemad ju vanemad ja armsad. Ei tahaks neid kaklemas näha, ega nende vahel valida.

Need vähesed korrad, kui ma mainisin, et need kodused vanemate tülid on ebameeldivad (teine täiendus oli, et nad karjuvad), siis sain rahustava vastuse, et see on normaalne ja on igas peres nii.

Kuni tänase päevani olin ma kindel, et see ongi normaalne. Nii peabki see olema. (See kord, kui mu isa mu emat lõi, see oli üksik kord ja kõik teevad ju vigu. Pealegi, kui ma hiljem isaga sellest juttu tegin, siis ta jättis mulje, et ma mäletan valesti ja seda pole olnud. Ma kujutasin kõike ette, sain valesti aru. Minu tobe fantaasia, uni…)

Rohkem löömisi ma ei näinud (või ei mäleta). Toona olin ma 5-aastane. Asjade lõhkumist ja pildumist mäletan. Neid oli palju. Seda hirmu mäletan ka. “Kui isal on jälle paha tuju, siis tuleb olla ettevaatlik, mida öelda, kuidas öelda ja vältida lendavaid suuri asju.” Isegi naerda ei tohtinud siis. Pidi olema hästi tasa.

See oli mu lapsepõlv ja ma ei teadnud, et see ei ole normaalne. Seda olin ma näinud terve oma elu. Kust ma pidingi teadma, et kusagil on teistsugune elu. Lapsena mäletan ka jututeemasid, et isad on perekonnas olulised, hoiavad distsipliini ja korda. Juba toona ma mõtlesin, et äkki ikka ei ole nii. Äkki mina olen juba nii palju distsiplineeritud, et enam ei vaja isa… Aga siis oli see, et isa toob raha majja. Kui isa enam raha majja ka ei toonud, siis mõtlesin, et miks meil siis teda vaja on…

Lõpuks kolis ema välja ja isa ütles, et ema on meist (lapsed) tüdinenud. Ta ei taha meid enam näha. Selleks ajaks olin ma juba suurem 10-12 aastane ja ma teadsin, et see on vale ja isa ainult manipuleerib meiega. Ma kuulasin ta ära, aga ei süvenenud tema sõnadesse.

Seega kõnetas see artikkel mind palju. Lugesin nagu väikseid lõike oma elust. Muidugi, minuga midagi nii hullu ei juhtunud nagu mõnes peres, mis selles artiklis kirjeldati. “Õnneks” kolis isa ka ära. Olin üksi, aga see-eest oli rahulik seni kaua, kuni isa oli ära. Ei pidanud kartma, et äkki miski ärritab teda.

Minu elu läks edasi ka umbes nii nagu seal kirjeldati. Mul polnud enesehinnangut olla. Ma süüdistasin ennast. Iga kord, kui isa vihastus, siis olin kindel, et see oli minu süü. Ma tegin midagi valesti. Üks kord ema ja isa vaidlesid minu klassireisi pärast. Ma ütlesin, et klassireis on tulemas, et üks kord sain ma sõimata, et nii olulistest asjadest kodus ei räägi, aga mainisin, et ma ei tahagi minna. Teadsin, et meil on rahaga kitsas ja ega ma klassikaaslastega ka just väga hästi läbi saanud. Isa ütles, et ma pean minema, ema ütles, et ma ei taha minna… Nii nad seal karjusid ja tõid siis vanu teemasid ülesse, värskendasid ka minu mälu… Ja lõpuks ma nutsin ja palusin, et nad lõpetaks selle. Et mina ei taha, et nad minu pärast kakleksid. (Taas see, et laps tunneb end süüdi, selles, mida vanemad teevad.) Olin selline tüüpiline juhtum, aga leiges variandis. Täpselt seal piiripeal nagu alati, seega ei ole üks ega teine.

Igatahes… Sain endale elukaaslase. Ta jõi, pidutses, mulle see ei meeldinud. Ta oli purjus, ta tõukas mind ja kägistas. Kord lükkas ta mu vastu aknalauda, mul oli suur sinikas seljal. Kord tahtis ta mind selle vana arvutiekraaniga visata (see raske kineskoop ekraan). See oli õnneks stepslis, juhe peatas hoos ja ekraan kukkus toolile. Muidugi kutsuti mind lehmaks ja hooraks (aga mitte tihti. Mäletan, vaid ühte korda, kui lehmaks nimetati ja 2-3 korda hoor.)

Ta kippus ka asju loopima, kui vihastas. (Mitmed mobiilid said ühekordseks legoks tehtud ja uutega asendatud, sest need olidki ju vanad nagunii). Ma arvasin, et see on normaalne. Üks isane, kes on kuri, väljendab oma tundeid. See peabki nii olema. Aga ma ei saanud aru, miks minu enesehinnang nii nulli läks. Miks ma end nii sandisti tundsin pärast. Miks ma alati võpatasin, kui üks mehine hääl kurjalt karjub kusagil või keegi teeb äkilise liigutuse.

Lugesin artiklist, et naine küsis, kas tõukamine on vägivald. Ja artiklis oli seisukoht, et tõukamine on vägivald ja kägistamine on ka vägivald. Lisaks on veel vaimne vägivald (ainult sõnad, mitte grammigi füüsilist puudutust) jne…

Selles artiklis kirjeldati, et kui palju on perevägivalda, kui vähe teatatakse sellest jne… Minu kogemus on see, et ma isegi mitte ei teadnud (kuni selle artikli lugemiseni), et ma olen ka vägivalla ohver. Ma ei teadnud, miks ma selline nannipunn/piripill olen. Ma usun, et seal on veel palju, kes elavad sellises n.-ö. vägivalla piiril ja ei teagi, et see on vägivald ja neil on mingid õigused (õigused, millest nad ei tea mitte midagi).

Ma mõtlesin, et see on minu süü. Ise ajasin oma elukaaslase närvi. Ise käisin talle närvidele, ma olin selle ära teeninud. Või jah, ma olin liiga ülevoolavalt rõõmus, jah ma kriiskasin ja isal pea valutas, sest ta jõi eile natuke palju, kui ma olen haige, siis mulle ka ei meeldi, et keegi lärmab. Olin täiega ära teeninud selle sõimu. Ma peaksin olema tähelepanelikum tulevikus…

Viimasel ajal olen ma näinud teistsuguseid peresid ja räägin psühholoogiga. Seega ma sain aru, et meie perekond ei olnud päris ok. Aga ma ei arvanud, et see oli vägivald.

Nüüd ma mõistan ennast ja enda reaktsioone natuke rohkem. Ma saan lõpuks aru, miks ma voodit veel märgasin, kui oli juba 7-aastane. Miks mul nii madal enesehinnang on? Miks tundub mulle “ebaseaduslik” mõelda ise-endale?

Mõned aastad tagasi ma ei teadnud, mida ma tahan. Kui keegi küsis, siis ma tõesti ei teadnud, mida ma tahan. Ma arvasin, et ma tahan seda, mida teised tahavad.

Nüüd ma vahel juba märkan, mida ma tahan, aga see tundub ebaseaduslik. Ma tahan nutta või puhata, aga ma ei tee seda. See tundub mulle vale, sest kui ma nutan, siis mu ema kurvastab ja ma ei taha, et tema kurvastab. Kui ma puhkan, siis ema arvab, et ma olen laisk ja ta saab mu peale pahaseks. Ma ei taha, et ta mu peale pahaseks saab, et ta minus pettuks.

Jah… Ma olen täiskasvanud, aga… See olen mina. Arenguhälbega, alaarenenud mina. Ma tean… Ma ei tohi olla enda vastu nii halb.

Lugesin oma vanade postituste pealkirju. Need, mis tulid pärast seda kaalu-langetamise jama. Oi kui pahasti ma enda kohta kirjutasin.

Aga ma vihkasin ennast. Vihkan nüüdki. Samas… Ma teen tihti nalja enda üle, kuid mõni kord ma mõtlen seda tõsiselt, ja seal ei ole mingit reeglit, et kuna ma seda tõsiselt mõtlen ja kuna mitte. Seega… Võte mu enese-irooniliste lausete üle naerda. See on lubatud. Kuni te seda mulle näkku ei hakka pilduma.

Naer on terviseks! Minu terviseblogi. NOT!

Muidu on minuga hästi. Võib-olla on siin midagi uut, võib-olla olen ma juba jõudnud ka sellest kirjutada. Aga ma tahtsin selle endast välja kirjutada. Kuidagi paha on seespool jälle. See vastik rahutus.

Ma vahetasin oma juuksevärvi. Nüüd on mul tumepruunid juuksed. Olen harjutanud ostlemist. Üllatavalt hästi saan hakkama, aga teraapiana ei mõju. See ei anna head enesetunnet. Lihtsalt asju on rohkem ja kontosaldo on väiksem. Muud efekti nagu ei ole.

Tegelen oma välimuse muutmisega. Käisin prillipoes uusi raame vaatamas ja tellisin endale läätsed. Kui läätsed kätte saan, siis otsustan täpselt, mis prilliraamid ostan. Siis ma näen ju ennast ilma, et ma peaksin end (oma nina) päris peeglisse suruma.

Ostsin kulmupliiatsi, musta. Ja laineri ostsin ka. (Ma tean, täitsa tibi tekst.) Ma harjutan natuke. Mul on väike trauma kulmupliiatsist, sest mul oli selline keeruline teismelise iga. Ma nimelt liialdasin sellega hästi palju. Ma läksin oma katsetustega isegi nii kaugele, et ma võtsin ripsmedušši ja tõmasin endale paksud kulmud. Ikka… paksud-paksud… Ja see polnud veel kõik. Ma ostsin paksu kulmupliiatsi. Ja kui see nüridaks jäi, siis tegin lainerijoone ümber silmade. (Kaks poole cm-st musta rõngast ümber silmade.)

Muidu poleks ju hullu. Olen vananev üksus ja ei mäleta hästi, kuid ma suutsin sellisena jääda ühele lõpupildile. Selline koolialbum… Tegelikult klassi-album. Igatahes… Nüüd seisab see kloun mu klassikaaslaste kodus, kusagil… ma loodan, et sahtli põhjas või prügimäel. Vabandust, et ma teie ilusad pildid ära rikkusin. Ma oleks olnud ilma meigita vähem hirmutav… Jah… Vabandust.

Nüüd ma püüan olla hästi ettevaatlik oma kulmudega. Väga tagasihoidlik igat-pidi. Ja laineriga olen ka ettevaatlik. Aga iga kord, kui ma kulmupliiatsi kätte võtan, siis lähen näost punaseks. Ohkan… Käed hakkavad värisema… Küsin endalt: “Oled sa ikka kindel, et sa tahad seda teha? Oled sa ikka päris kindel?”…

Madsen ütles, et mul on väike paks kõht (šokolaadi-söömisest). Tahtsin viidata, et ta on väga aus ja otsekohene. Seega saatsin talle pildi oma katsetusest ja ta kiitis selle heaks. See järel näitasin ka Jan-le oma katsetust. Ta kiitis ka heaks. Võin vist oma rutiini lisada.

Muidugi, ärge nüüd valesti aru saage. Ma olen jätkuvalt laisk oma välimuse suhtes. Mõned üksikud päevad ma rakendan oma uut rutiini, aga kui.. siis ikka korralik mask… Jan ütles, et sedasi näen ma väga skandianaavialik välja. Äkki on siis lootust ka tööd saada. Ma loodan.

Minu laiskusest. Ma tean, et see on liiga palju infot, aga… Ma juba olen selline… Tulenevalt sellest, et ma olen laisk, siis ei viitsi ma seda pärast ära kustutada, kui mul on piinlik, et nii avameelne olin… Aga… See selleks…

Igatahes. Ma tellisin rattapüksid, mis varsti peaks saabuma ja need on lühikesed või pool-lühikesed. Igatahes jätavad need mu sääred paljaks. (Kui nad muidugi mu paksu kere suudavad katta ilma, et lootusetult poole tee peale kinni ei jää ega katki ei lähe… Hääl mu peas: Ole hea enda vastu…).

Igatahes… Sääred jäävad paljaks ja mu karvased jalad kõigile näha. Mul on sellega ka üks trauma. Käisin kunagi aeroobikas ja tibid naersid kõva häälega mu karvaste jalgade üle. Üks pidi veel hästi toonitama, et tema küll ei julgeks oma karvaste jalgadega aeroobikasse tulla ja kui see peaks juhtuma, siis kataks ta jalad pikkade pükstega. Häbenesin end ja püüdsin ruttu kaduda, et mitte nende vaadet rikkuda. Äkki jäävad mu karvaste jalgade tõttu veel silmanägemisest ilma. Kellele neid pimedaid mimme ikka vaja on?! Eksju!

Tulenevalt sellest, et olen laisk, siis raseerimine ei ole just kõige parem valik. Aga ma juhtusin nägema reklaami, et jalgade vahatamine annab sileda tunde nädalaks (loodan, et see tunne on sama kaua ka vaatajate silmades)… Seega ostsin ka vaharibad. Aga pole ikka veel kasutanud. Kardan… Äkki see ei aita, äkki on ikka liiga valus. Äkki ei kesta tulemus kaua. Äkki mu karvad saavad jõudu juurde ja neid kerkib nagu seeni pärast vihma. Saan endale tõelised meeste-karvased jalad… Praegu on sellised… Teismelise habe või nii… (Pilte ei tule. Kasutage kujutlusvõimet või googeldage.)

Mõtlen, et äkki peaks oma riidekapi sisu ka värskendama. Kaua ma käin oma antiikteismelise-aja riietega (teksased ja t-särk). Märgin ära, et ma ei ole veel nii paks, et vanad riided mind katta ei suuda. Suudavad küll. Kõht on ees, aga ei ole rase. Kuid kaal on normaalne. Nagu tavaliselt 56,4 kg. Seedimine on raske. Ei tarbi piisavalt vett ja muidugi ei söö korrapäraselt ja ei söö tervislikult.

Joon teed ilma suhkruta ja ootan kuni kõht tühjaks läheb, siis söön. Äkki aitab. Muidugi hakkasin ka kõhulihaste harjutusi tegema. Tundub tobe, aga… Äkki mu punnitav kõht riivab kellegi silmavaadet. Madsenist hoian eemale. Ta tundus, kurb selle pärast. Ta ütles mulle nii ilusaid asju telefonis (nt. minu silmad säravad nagu briliandid, mul on väga ilus/soe/armas naeratus…), et ma peaaegu unustasin juba ära, et ta mu paksu kõhu kohta märkuse tegi.

Üldiselt tegelen töö-otsimisega ja oma eesmärkidega. Ligadi-logadi olen joonel. Püüan märgata end… Mu psühholoog ütles, et ma pean mõtlema enda peale. (Ei pea, aga… See pikk ja keeruline seletus… Et ma tahan, et mul hakkaks hästi minema ja ma tahan, et see kriitiline mina pillid kotti paneks jne… Et see juhtuks, pean ma olema enda vastu hea ja mõtlema enda peale. Mida mina tahan, mitte mida teised tahavad.)

See on põnev, kuid keeruline teekond. Samas… Ega ma ei oskaks ka midagi muud teha. Seega… Harjutan.

Ma võiks jätkata oma filosofeerimisega teemal “Mis on minu väärtus? Kas mul on mingit väärtust?”… Aga ma ei tee seda. Mina ei taha seda praegu teha. Mina otsustan.

Selle postituse lõpp!

Ma täitsa olemas. Sain kursusega ühele poole. Eksamil oli 40 küsimust ja mul oli kõigest kolm valevastust, seega sain 92% õigeid vastuseid. Päris kindel ei ole, aga ma sain vist meie grupis kõige kõrgema tulemuse. (Märgin ära, et meid oli 10, kaks olid minust nooremad, ülejäänud olid 40+ kuni 50. Kaks IT-haridusega ja kogemusega ning teised raamatupidamisalase hariduse ja kogemusega. Põlistaanlased, üks oli Rootsi-päritolu. Seega mina, kusagilt Ida-Euroopast vaevalt 4-aastase keelekogemusega… Ja nendest üle. Eks ma panustasin ka rohkem õppimisse, kuid ikkagi hea tulemus.)

Nüüd otsin taas tööd. Hoian oma latti üleval, kuigi jalad värisevad. Näis, kuidas läheb. Saadan isegi 200 km kaugusele oma CV-id. Olen valmis kolima, kuigi nagu ikka kardan muutusi. Samas iga muutus on toonud midagi uut ja natuke põnevat mu ellu. Need muutused on mind kui inimest muutnud (ikka paremuse suunas).

Psühholoogiga arutasime ja jõudsime järeldusele, et ma peaksin nüüd enda peale mõtlema ja oma tundeid tundma. Olen püüdnud, aga see on meeletult raske. Tunnen, et olen egoist ja tunnen, et teen midagi ebaseaduslikku. Samas tundub natuke ahvatlev ka.

Eks näis, kuidas see elutee kulgeb või kulgema hakkab.

Ei oskagi muud lisada. Järgmise korrani siis!

Ostsin endale jalgratta. Jan ostis, aga ma andsin talle raha. Mägiratas on, selline, millega metsas sõita. Pilti veel ei lisa (laiskusest).

Minu kangus läheb aina kangemaks.

Ma nõudsin Jannilt, et esimene sõit olgu minimaalselt 30 km. Just. Ta mõistis kohe, et üle 30 km sealt nagunii midagi välja ei tule. Ma mõtlesin ka sedasi.

Eile sain ratta kätte ja me võtsime ette selle 30 km. Talle meeldib metsas sõita ja seal on spetsiaalsed rajad selleks tehtud. See tähendab, et järsud kurvid, ebatasane pinnas, väiksed ja suured hüpped, järsud tõusud ja laskumised.

Ta püüdis mulle seletada, et 30 km maanteel ei ole sama, mis 30 km metsas, et see on väga erinev. Maanteel saab kiirust arendada, aga metsas peab olema ikka kogemust enne kui kiirust arendada.

Mina muidugi ja-ja, aga 30 km peab olema. Kõik.

Ta ei uskunud, et ma üle 10 km vastu pean. Ta polnudki rohkem plaaninud kui 10. Pärast 10 km olin ma väsinud. Higistasin meeletult ja kõik jutud. Aga alla ei andnud. Raiusin edasi, et 30 km peab olema.

Tal hakkas minust natuke kahju, seega võtsime mõned kiomeetrid maanteel. Ta küsis uuesti, et mis me nüüd teeme, et 17 km oleme sõitnud juba. Ma olin surm väsinud, mu hääl oli väga väsinud ja sealt tuli välja rohkem õhku kui häält, aga ma ikka raiusin, et 30 km peab olema. Endal nutumaik suus (tegelt mitte, aga hale oli endast). Siis võtsime uuesti selle põneva, ohtliku raja metsas.

Mainin ära, et kõik luud on terved, ühel nukil on nahk natuke maas, aga muidu ei midagi. Ratas ka terve.

Nüüd, pärast seda kogemust, ma saan aru, kui rumal oli minust seada see latt 30 km. See on võistluse distants ja inimesed harjutavad, treenivad enne, kui selle ette võtavad. Mina hüppasin pärast kahe aastast pausi ratta selga ja kohe metsa 30 km sõitma. Mul polnud mingit ettekujutust, mis see metsas sõitmine on. Ma mõtlesin, et loodus ja rahulik metsatee…

Adrenaliin oli laes. Ühes kohas oli kuiv pehme pinnas ja väga järsk laskumine ja puude vahel olid vaid mõned kümned cm-d. Seega eksimisruumi väga ei olnud. Kui ma alla jõudsin olin jummalast hirmul. Jan ütles: “See oli väga hea, et sa pea külma hoidsid.” Ma ütlesin, et seal polnud ruumi pead mitte külma hoida. Seal polnud ruumi, et viga teha või eksida, paanitseda.

Muidugi oli põnev, aga kui ma oleksin teadnud, et see rada selline on, siis ma poleks läinud. Ma ei uskunud, et ma suudan seal sõita. Ma olen sõitnud palju rattaga (kui noor olin) ja ka keerulistes oludes. Aga mitte kunagi pole ma end sellisel rajal proovile pannud.

Ma sõitsin Janni taga, seega kui tema läks, siis läksin mina ka. Ma ei vaadanud, mis mind ees ootab. Kui ma juba seal sees olin, siis oli hilja, peatuda või… Siis tuli võidelda, et puid ei rammiks ja et ratas ikka püsti jääks.

Jan oli väga positiivselt üllatunud, et ma selle 30 km läbi tegin ja et ma olin üle ootuste tubli metsas (esimest korda). Esimese korra kohta supper tulemus.

Mina sain aru, kui rumal ma ikka olin. Nüüd tagumik valutab. Me sõitsime umbes 3-4 tundi. Ma olin ikka meeletult väsinud.

Ma jätsin oma ratta Janni juurde, et ma mõneks ajaks hoiduksin sellest.

Vaat, mis vanadus ikka inimesega teeb. Hakkan veel vanast peast ekstreemsporti harrastama. Esialgu kogemata, aga see meeldis mulle. Ma poleks uskunud, et mul võimeid selleks on, aga näed…

Janni tädipoeg või onupoeg murdis rangluu seal samas metsas. Me sõitsime ka selles kohas. Mina seda hüpet ei võtnud, aga Jan tegi seda.

Ma nüüd taastun ja püüan eksamiks õppida. Käisin ka ühel praktika-vestlusel. Läks nii ja naa. Püüan mitte väga sellele mõelda. See on selline koht, et seal on head ja halvad küljed. Seega olen ma rahul mõlema otsusega. Kui päris aus olla, siis mulle isegi meeldiks, et nad ütlevad mulle “ei”. Aga eksnäis.

Ilusat suvist ilma ja päikest!

Mul läheb nii ja naa. Tegelikult ei saa millegi üle kurta, sest tervist on, tegevust on… Näiliselt oleks nagu kõik ok, aga minu sees, tundetasandil on täielik segadus, aga las see olla.

Minuga juhtus kummaline asi. Natuke naersin enda reaktsiooni üle. Tahtsin seda kellegagi jagada. Otsustasin, et kirjutan siia.

Ma olen hästi kitsi ja hoian väga raha. Üldiselt raha pargib mu kontol. Nüüd plaanin ma osta endale jalgratta ja võib-olla tuleb hankida läätsed ja natuke muud varustust, seega mõned kulutused on. Kuid jätkuvalt on pangakontoseis positiivne.

(Muidugi pean ma varuma raha juhuks kui leian töö kaugel, siis tuleb kolida ja oma sünnipäeva kingi jaoks pean ka säästma. Aga noh…)

Igatahes… Pärast reisi läks mu pangakonto üsna pisikeseks ja sealt alates olen ma ikka pisteliselt kiiganud, et kas pean juba muretsema hakkama.

Mul oli 19 tuhat taani krooni. Arvestasin, et u. 4 tuhat kulub mu rattale, aga sealt ikka veel jätkub. Järsku oli mul 20 tuhat peal. Ma neid sajalisi ei vaata. (No, kui nii suured summad on mängus, siis paar sotti siia sinna ei mängi ju rolli).

Ma kardan tohutult, et mulle kantakse võõrast raha (et muutun äkitselt rahapesu osaliseks), seega on mul isegi suurem kontroll sissetuleval rahal kui väljamineval. Nii kaua kuni ma olen rahapesu ohver, ei ole suurt midagi karta, peaasi, et leiva raha jääks.

Mu pank oli mulle natuke üle 300 tagasi kandnud ja 20 tuhandest jäi selline summa puudu. Minu reaktsiooon oli: Võitle. Miks nad mulle raha kannavad… Siis selgus, et nad tegid peene käigu, et saada mu käest suuremat teenustasu. Muutus mingi pakett või midagi… Selle n-ö vana lepingu aastatasu maksid nad tagasi ja kohe võtsid uue lepingu kvartalitasu. Ok… rahunesin maha. Las toimetavad.

Nüüd… Ma tean, et mul on 27-28 tuhat, sest ratast pole veel ostnud (pole leidnud sobivat). Sain tööturaha vahepeal…

Nüüd vaatan ja mu arvel on 35 tuhat. Minu reaktsioon oli: Mida f***ck’i!!! Mida see raha mu kontol teeb. (Tšekkasin järgi, sain tulumaksu tagasi 7 tuhat, tegelikult 7,9 tuhat.)

Aga naljakas oli mu reaktsioon. Teised inimesed tunnevad rõõmu kui pangaarve on oodatust suurem ja mingi ootamatu tulu on kusagilt tulnud. Mina seevastu tunnen suurt muret ja tunne on pigem negatiivne.

Kui te hakate oma panganumbreid mulle saatma, et minu rahakoormat kergendada, siis ärge tehke tühjast tüli… Jan lubas lahkelt tema kontot kasutada ja S.-l poleks ka midagi selle vastu, kui ma tema ärisse investeeriksin.

***

Maadlen õppimisega ja oma tunnetega või nende otsimisega. Kõik sama, vanaviisi…

Päikest!

Jälle see, et tahaks midagi kirjutada, aga mida. Võiks olla midagi positiivset, aga kust ma küll seda võtan.

Ma pingutan, et olla ja jääda positiivseks. Ma tahan seda olla ja ma usun, et see omadus aitab mind elus edasi. Muidugi teised omadused ka, aga see on selline vundament/baas.

Mul tulevad ka enesehaletsuse hood peale. Need tuleb lihtsalt üle elada, endast läbi lasta ja siis edasi liikuda.

Mul on jätkuvalt raskusi tunnetega. Nad on olemas, aga ma ei suuda neid tuvastada. Lisaks sellele on need täitsa sassi läinud mu keerulise elu juures (kohutav lapsepõlv ). Ei, ma ei kurda. Elu oli selline ja ju nii pidigi see minema/olema. Aga…

Nt. mul tulevad pisarad silma, kui film lõppeb hästi. Ma ei ole kurb, pigem väga liigutatud. Kui vaatan videot, kuidas keegi päästetakse või kedagi aidatakse, siis tulevad ka pisarad silma. Kui kuulan ilusat muusikat, kus kõrge/hele hääl laulab (mitte ooper, seal on tugev hääl, aga selline hell ja vaikne hääl)… Jälle pisar silmas. Ma ei hakka rääkima nendest ühislaulmistest jne… Seal nutan ma lihtsalt sellest tundest. Ma tajun, et kõik inimesed on nagu ühes mullis, neil on üks eesmärk ja kõik on kõigi vastu head. Kriitika puudub… Lihtsalt see tunne toob pisarad silma. (Võib-olla ma vaid kujutan endale ette, et nii on… Tegelikult on inimesed kurjad ja kriitilised…)

Samas, kui ma vaatan filmi, kus inimesed surevad, võitlevad elu eest. Ma ei nuta. Ma keskendun toimuvale. Sellele, millise innuga nad võitlevad, kas nad võitlevad või annavad kohe alla… Ma olen nagu selles hetkes sees. Nagu ise võitleksin (koos nendega) ja seal pole pisaratele või tunnetele kohta. Tegutseda tuleb. Kogu energia tuleb tegevusse panna, mitte raisata energiat.

Ma vaatasin Titanicut, Jack suri, null pisarat. Pigem oli küsimus, et kas nüüd ongi ta läinud, täitsa läinud. Rose pääses, jooksis sadamas. Pisarad kippusid silma. Vaatasin, kuidas emad otsisid, kallistasid lapsi. Perekonnad leidsid endid… Milline rõõm ja kõik head tunded.

Muidugi oli seal ka neid, kes pidid kuulama, et kahjuks ta ei pääsenud. Mu rinnust käis pitsitus läbi, aga pisaraid see ei tekitanud. Pigem mõtlesin, oh, kahju küll. See on nüüd küll kurb.

Vaatasin ka seda Mount Everesti filmi, selle tõsielu sündmuste põhjal. Seal surid ka paljud. Mul polnud pisaraid. Kuigi üks koht tekitas pisaraid. See, kus peategelane rääkis viimast korda oma naisega. Mõtlesin, kas mees suri sellel hetkel, kui ta vait jäi või ta veel kuulis mõned minutid oma naise nuttu ja meeleheidet. Kusjuures mul oli rohkem kahju sellest naisest. Ma tundsin talle kaasa. Mees sureb ära, n-ö jäätmed visatakse kuristikku, aga naine peab selle kaotusega edasi elama. Seal oli ka laps tulemas…

***

Ma arvan, et ma armastan, aga tegelikult vist ikka ei armasta. Või ma armastan neid, kes minuga halvasti käituvad/lugupidamatult. Täiesti vastupidi on need tunded, täitsa segadus mul nendega.

Ja need, kes mind hoiavad ja aitavad, neid ma tahan armastada, aga no ei tule seda tunnet. Ma hoian neid ja hoolitsen nende eest. Aitan neid nii palju kui saan. Aga armastuse tunnet pole.

Ega ma tegelikult ei teagi, mis loom see armastus on. Seega pole see eriti hea näide. Ma loodan, et ma tunnen selle ära, kui kunagi kohtama peaksin.

Madsen küsis, kas ma armastasin oma eksi. Ma ütlesin, et ma arvan küll. Ma andsin talle kogu oma raha, hoolitsesin, et ta load saaks, et tal ilusad riided seljas oleks (need, mida ta tahtis), et tema lemmik auto sõidaks, kui varuosasid oli vaja, siis otsisin neid… Madsen ütles resoluutselt: “Ei, see ei ole armastus. See on raha. Muidugi ta ei jätnud sind maha, sest tal oli mugav nii elada…” Ma olin nagu puuga pähe saanud… Ma küsisin, et mis see armastus siis on. Ta ei osanud vastata, aga ta ütles, et peaks olema soov kedagi kallistada, olla tema lähedal, suudelda… Ta küsis, kas mul olid need. Ma vastasin, et ikka oli, aga ma kartsin seda teha. Kartsin, et ta lükkab mu ära, seda tegin ma ju ise. :S Kohutav loom olen ma ikka.

Ma jätkuvalt kardan oma tundeid näidata. Vahel tahaks kallistada oma ema, aga ma ei tee seda. Kardan… Vahel tahaks kallistada mõnd kolleegi, noh, kui näen, et keegi on kurb. Aga ma ei tee seda… Samas mulle väga meeldib, kui keegi tuleb ja kallistab mind, kui mul on raske. Ma olen selliseid inimesi alati suure austusega vaadanud. Aleksandri eks oli üks selline, soe ja avatud inimene.

Jälle hakkasin halama.

***

Tegelikult tahtsin kirjutada, et olen omas kategoorias parim. Konkurendiks olen ma ise ja osavõtjaks olen ka ainult ma ise. Aga keskendume sellele, et parim olen. Jätame need liigsed täpsustused sinnapaika.

Õpin seda programmi. Õpe on taani keeles ja programm on inglise keeles, seega minu jaoks on see peamiselt võõrkeelest võõrkeelde tõlkimine. Meil on veebis õpe. Seal on lugemise osa, videod, praktilised harjutused ja lõputest. Alguse test on ka. (Iga teema kohta.) Saame teha lõpmatu kordi, küsimused on ikka samad… Aga esimesel korral saaks välja trükkida mingi tunistuse, teistel kordadel ei saa.

Alguse test on mul olnud 55%-80% vahel (õigeid vastuseid siis). See on minu meelest üsna hea tulemus, sest umbes poolt materjalist ma juba tean. (Positiivne eksole.) Aga lõputest ei ole esimese korraga 100%, harva on 90%, enamasti on 80%. Aga Exceli edasijõudnute kursusel õppisin ma päevaga vaid kahe punkti jagu. (Alguse ja lõputesti küsimused erinevad). Aga nii umbes… Alguse testi tulemus oli 16/23 ja lõputestu tulemus 18/23. See tähendab, et hüpoteetiliselt sain ma selgeks vaid kahe punkti jagu. Ma õppisin terve päev, hommikul alustasin ja õhtul lõpetasin. St. test oli juba väsinud pea jaoks.

Ja siis tundsin ma end rumalana. Õpi või ära õpi, aga külge midagi küll ei jää.

Lükkasin sisse oma positiivse mõtlemise ja arutlesin. Ma olen välismaalane. Olen elanud siin vaevalt 4-aastat (mida suudab üks 4-aastane laps). Teema on väga spetsiifiline, keerulised sõnad, inglise keelega segamini. Samaaegselt õpin uusi sõnu ja uut teooriat.

Vahel tean vastust, aga küsimusest ei saa aru. Ma mõtlen kuidagi väga teistmoodi. Mul esineb pidevalt seda arusaamatust. Mõtlen kuidagi keeruliselt. Küsimus on lihtne, kas sa saad arvutit avada. Mina mõtlen, et kui läpaka aku on tühi või see vana kõvaketas üles ütleb, siis ei saa. Seega ei julge lubada midagi…

(Põige: Jan Uuspõllu mono “Ürgmees”. “Elsa, kui ma oleksin suremas ja sul poleks raha mu ravimite jaoks, kas sa rööviksid panka, et mu elu päästa.” Vastus: “Ei. Jan.” Jan: “Mida?! Kas sa tahad, et ma sureks ära vä?” Elsa: “Ei, seda ma nüüd küll ei tahaks, aga ega sul poleks ka minust mingit kasu, kui ma varguse eest trellidega istuksin.” Jan: “See polnud küsimus. See oli hüpoteetiline küsimus…”)

Minu Jan ütles ka, et ma mõtlen liiga palju. Tal on täiega õigus, aga kuidas mõelda vähem. Olen proovinud vähem mõelda, siis teen ma rumalaid otsuseid ja rumalaid asju.

Mu psühholoog ütles, et ma peaksin tunnetama, ma olen liiga palju oma mõtetes. Ma kasutan liiga palju oma aju. Pidevalt analüüsin ja otsin põhjendusi, vabandusi teistele jne… Ma peaksin lihtsalt tunnetama. Aga ma pole veel leidnud, kohta, kus mu tunded pesitsevad.

Tohutu edusamm oli pärast esimest visiiti/seanssi. Ta oli ka üllatunud, et nii ruttu n-ö. paranesin. Ma ei usu, et see on nüüd püsiv, aga… (Oli üks situatsioon, kus ma tavaliselt end hakkasin süüdistama. Aga sel korral tulin ma sellest puhtalt välja. Ma ise ka ei suuda uskuda, kuidas mu alateadvus nüüd sellise parema otsuse ja reaktsiooni tegi, aga nii see oli.)

Minu jaoks suur läbimurre oli, et ma võin vihane olla. See on lubatud. Isegi, kui mul pole selleks õigust, on täitsa ok vihane olla. Ma olen seda miljon korda lugenud, aga seal ma lõpuks mõistsin seda. See aitab mind tohutult.

Psühholoog ütles, et tundeid tuleb tunda ja viha tunnet peab lubama. Ei tohi keelata endale tundeid. Ma väitsin, et tegelikult ma ei või olla vihane nt. tööl. Ma ei või ülemuse peale karjuda. Ta ütles kuldsed sõnad: “Sa ei pea karjuma, sa ei pea ütlema midagi, sa ei pea tegema midagi… Lihtsalt ole vihane. Vaikselt omaette…” See oli selline sähvatus mu peas. (Tundub kuidagi väga lihtne ja enesestmõistetav, aga minule jõudis see alles nüüd kohale.)

Nüüd ma ütlen endale (enda peas). Ma olen vihane Aleksandri peale. Maru vihane olen. Vihasuse üks kõrgemaid astmeid. Põhjus, sest tal pole minu vastu romantilisi tundeid. Jah, ma saan ise ka aru, et pole ju põhjust. Ta ei saa ju mind armastada, kui pole selliseid tundeid. Aga küsimus polegi ju, kas see on õige või vale… See on minu tunne. Ja kuni ma tema akna alla karjuma ei lähe, talle ähvardavaid sõnumeid ei saada, teda ei jälita jne… On ju ükskõik. Me ei suhtle, ta teab mu otsust, ta aktsepteerib mu otsust. Ta ei tea, et ma ta peale vihane olen ja ei peagi teadma… Kõik korras…

Varem oli nii, et ma olin vihane (põhjusega, põhjuseta). Ma keelasin selle tunde endale. Sisendasin, et ma ei tohi olla vihane. See on lubamatu, ebaõiglane ja vale. Lõpuks pöördus see tunne topelt mu enda vastu. Ma hakkasin end süüdistama, et ma olen kole, loll, ebapiisav, ebapädev… Ma olin meeleheitel. Vihkasin ennast.

Nüüd, kui ma mõtlen Aleksandrile või muudele natuke ebameeldivatele/komplitseeritud olukordadele mu elus, ja hakkan end süüdistama või tunnen end haledalt, siis ütlen ma endale (oma peas), et ma olen vihane… Vahel olen pettunud, vahel solvunud… Ja nii ongi. Ma ei otsi õigustust või fakte, selle kohta, kas mul on õigust vihane olla… Ma lihtsalt olen vihane.

Vahel on see naljakas. Nt. Madseniga. Temale on ka see naljakas. Nt. ta väidab midagi. Ma ei ole temaga nõus. Ta on väga tugevate väljaütlemistega ja provotseerib mind. Ma ütlen, et nüüd olen ma vihane. Ta jääb vait. Ma püüan keskenduda endale, leida see koht, kus see viha on (peaks kusagil kõhus tundma või kusagil)… Siis analüüsin end ja siis ongi naljakas. See väike viha kadus ruttu. Mõtlen, et meil oli vaid arusaamatus, lisaks ta provotseeris, tema soov oli mind ärritada… Üks kord me arutasime teemat edasi ja leidsime, et oleme ühel arusaamisel, aga mõtlesime erinevate olukordade peale.

***

Ja tagasi teema juurde.

Ma natuke põen, et lõputestide esimesed tulemused mõjutavad mu lõpuhinnet. Ma pole küll midagi sellist kuulnud. Meil tuleb lõpueksam ja see on vast otsustav. Seega on hea, et ma need tobedad vead enne ära teen ja uurin ning teen asja endale rohkem selgemaks.

Aga noh jah… See arv alla 100% sisendab mulle, et ma olen rumal ja väärtusetu… Ja lisaks olen ma võtnud eesmärgiks kõik ülesanded ära teha. Need, mis on kirjas, kui ka lisaülesanded (need märkusega: teed kui aega on) ja need, mis on pandud lihtsalt üles, nt. loe kui rohkem huvi pakub.

Tulenevalt mu keelebarjäärist ja väsimusest ning stressist (mille ma ise olen enda jaoks tekitanud), minu ajumaht on ka vähenenud (vanadus ja vaimne tasakaalutus)… ühesõnaga, sellest tulenevalt ma omandangi asju aeglasemalt ja õppeprotsess on ka aeglasem. Seega oleks tark tegu lasta need ekstra asjad olla ja õppida, seda mis kohustuslik ning puhata.

Mina olen nädal aega üksnes õppinud. Sõin, magasin, koeraga väljas ja jälle istusin toolil, näpp klaviatuuril ja lugesin, kuulasin, harjutasin.

Täna on esimene puhkepäev. Selline, kus ma ise vaatan, mis ma teen. Pole mingeid kohustusi. Või noh, võiks natuke programmi näppida ja lugeda läbi materjali, mis ma endale kirjutasin, aga üldiselt pole plaane.   (Homme pean kooli minema).

Ühesõnaga pärast võitlust ise-endaga, selle vastiku kriitilise elajaga minu sees. Jõudsin ma järeldusele, et olen omas kategoorias parim. Olgugi, et keelt suurepäraselt ei oska, ma lähen ja teen ning minu tulemused on rahuldavad. Nende endi kategoorias. Minu tulemusi saab võrrelda põlistaanlaste omadega. Ma jään lubatud piiridesse, küll sinna alla otsa, aga ikkagi lubatud piiridesse. Seega on kõik hea. Jätkake, palun!

Kõik hea, lõpp hea! Või vastupidi. Minu ajus on kõik pahupidi.

(Eksile ütlesin kunagi “Tort kirsi peal”. Kõlas kuidagi valesti ja silmade ette tekkis mingi kummaline pilt, aga kohe ei saanudki aru, mis siis valesti läks.)

Tegelikult on see patt, raisata aega siin, aga…

Ma käin nüüd kursusel ja õpin ühte programmi. Koolis käin vaid 8 korda (6 nädala jooksul), aga kodus on palju õppimist ja mina ju satun hasarti ning sõltuvusse sellest. Kogu kupatus lõppeb stressiga. Nii see alati on läinud ja eks läheb nüüdki.

Aga näpsan natuke aega, et siia mõned märkmed panna, sest üht-teist on juhtunud.

Saksamaal käisin ka Madseniga. Ostsin šokolaadi. Selline väike põige…

***

Aleksander.

Ma ei tea, kuidas ta mu kinnisideeks muutus. Kõik käis nii kiiresti nagu ikka.

Esimest korda kohtusime tööl. Ta on üks tööline, kes töötab puurimasinal. Ma olin vaid ta nime kuulnud. Ma arvasin, et ta on kuri, suur venekeelt kõnelev mees. Aga ta oli hoopis lühike, armas, sõbralik, hoolitsev ja soe. Võib-olla see “hoolitsev” on märksõna, mis paneb mind armuma (teeb mu sõltuvaks). Muidugi ka “tähelepanelikkus”.

Me surusime kätt, ta naeratas. Edasi rääkisid ülemus, Madsen ja Aleksander tööst. Minult küsiti paari detaili. Olin meeletult pabinas, sest palju arve tuli öelda (taani numbrid valmistavad ikka veel mulle raskusi) ja nad rääkisid kiiresti, ma ei saanud aru. Rekka mootor käis ja ma ei kuulnud ka eriti. Lisaks puhus tuul.

Ma värisesin. Täitsa silmnähtavalt värisesin. Püüdsin seda varjata. Natuke külm oli, aga peamiselt oli see hirmust. Või pabinast… Aleksander küsis, kas ma külmetan. Ma ütlesin, et ei. Natuke külm on, aga kõik on korras. Ei söendanud öelda, et ma kardan.

Ta läks ülemuse juurde ja käskis mulle müts anda. Sedasi sain ma töökoha logoga mütsi. Nii hoolitsev ja tähelepanelik minu suhtes.

Kui ma ulatasin Madsenile ühed kaustad, siis Madsen küsis kurjalt: “Kas need on meile? Kas ma pean need kaasa võtma?” Ma ütlesin: “Ma arvan küll, sest need on puurimata veel…” Ta pomises: “Sina arvad?!…” Ja kahmas minult need mapid. Enne veel vaatas küsivalt Aleksandrile otsa. Aleksander noogutas talle, et ta võtaks need. (Selline tähelepanelikkus minu suhtes ja abi… Ma olin väga abitu ja eriti veel selle suure ja toriseva Madseniga.)

Telefonis ma olin Madseniga varem rääkinud. Ta oli väga viisakas ja soe seal. Väga meeldiva häälega ja kannatlik.

Siis tuli jõulupidu. Sain teada, et Aleksandril on tüdruksõber ja ta tuleb ka kaasa. Olin löödud, aga püüdsin harjuda selle mõttega. Sain end üsna neutraalseks tema suhtes.

Kui me ootasime saalipääsemist, siis Aleksander tuli minu vastas oleva seina juurde. See oli nagu üks kitsamat sorti koridor. Inimesed käisid meie vahelt läbi. Tema sõbranna tuli tema järel.

Aleksanderil oli mingi jook käes. Ta nõjatus seina vastu, üks käsi oli taskus, teine hoidis jooki. Üks jalg oli põlvest kõverdatud ja jalalaba toetus ka vastu seina. Ta vaatas mind väga pikalt ja unistavalt. Tema tüdruk rääkis talle midagi, ta nagu ei kuulanudki oma tüdrukut vaid vaatas mind ja ta huulil oli meelis naeratus, silmad särasid nagu pärlid.

Ma keerasin pilgu ruttu ära ja lootsin, et tema tüdruk seda ei märka. Ma ei tahtnud, et keegi minu pärast või minu tõttu tülitseks. (See võis ka olla üksnes mu enda ettekujutus. Ei saa kontrollida).

Saime saali. Istusime lauda. Meil oli kaks lauda. Madsen, Aleksander, Helle (Aleksandri tüdruksõber) ja meie raamatupidaja istusid ühes lauas. Ma valisin teise laua (nii kaugele kui võimalik Aleksandrist) ja minu kõrvale tuli ülemus. Mina istusin seljaga Aleksandri poole. Tema oli näoga minu selja poole (Laud oli ka muidugi vahel. Lisaks veel raamatupidaja ja Helle).

Poole õhtu peal, pidime kohti vahetama. Helle kutsus mu nende lauda. Esimene kord ma keeldusin, aga pärast oli see juba väga veenev kutse, seega ma läksin. Istusin Helle kõrvale ja Madsen oli üle laua.

Madsen rääkis hästi palju. Ma keskendusin talle. Ta oli nagu päiksekiir seal. Säras ja võttis kontakti naaberlauas olevate inimestega. Täitsa võõrad. Mida rohkem Madsen jõi, seda rohkem inglise keele peale ta üle läks.

Ta püüdis mulle selgitada, miks alkohol on hea ja miks tuleks seda vahel juua. Ta ei suutnud aktsepteerida, et ma üldse alkoholi ei joo. Ma kuulasin ta pika jutu ära ja ütlesin: “Ma ei saa aru mida sa ütlesid, aga ma ei ole sinuga nõus.” Madsen sai vihaseks ja hakkas naaberlauas oleva naisega rääkima. Ignoreeris mind täielikult. Mul polnud võimalust enda tobedasti välja öeldud sõnu/mõtet kohendada.

Ma naeratasin kelmikalt ja lasin minna. Vaatasin, mis laval toimus ja sinna poole jäi ka Aleksander. Helle oli läinud teise lauda üle. Aleksander oli kõike seda kino pealt vaadanud. Ta vaatas mind ja naeris selle (mini etenduse) peale.

(Päev enne jõulupuhkust istusime me kõik koos töö juures. Seal Aleksander mainis teistele, minu kuldsed sõnad “Ma ei saa sinust aru, aga ma ei ole sinuga nõus.” See pidavat Madsenit närvi ajama. Madsenile meeldib seletada ja saada oma õigus. Ta võib meeletult palju rääkida.)

Kui Madsen mu taas avastas, otsis ta uue teema. Ta rääkis oma eksnaisest. Ma kuulasin põnevusega, sest ma olen uudishimulik. Mulle väga meeldib kuulata jutte teiste inimeste armuelust. (Mul ju seda pole.)   Siis silma nurgast nägin, et Helle võttis Aleksandrilt käeümbert kinni ja tiris ta teise lauda või kuhugi. Ju ta tahtis, et mina ja Madsen saaksime omavahel olla.

Pärast tulid Helle ja Aleksander tagasi. Helle küsis, kui kaua ma olen Taanis elanud, me vestlesime. Ta oli väga armas. Ta meeldis mulle väga, sest ta oli nii avatud ja sõbralik. (Sooviksin ise selline olla.) Sellel hetkel ma viskasin Aleksandri täiesti oma peast välja. Mul oli hea meel nende üle.

Ülejäänud õhtu jändasin ma Madseniga. Me läksime tagasi hotelli, aga enne tubadesse suundumist istusime veel. Madsen leidis tee peal ühe neiu. Hakkas sellega vestlema, seega jõudis ta hotelli natuke meist hiljem. Aga kui ta tuli, tegin ma enda kõrvale koha tema jaoks. Ta näitas mulle tüdrukuid ühest kohtamisportaalist ja küsis mu hinnangut. Sedasi me seal arutasime naistest.

Muidugi ta küsis, et miks ma lasin tal minna selle tundmatu tüdrukuga. Et miks ma teda ära ei toonud. Ma ütlesin, et sõbrad nii teevadki, et mulle jäi mulje, et tal näkkas üks neiu ja seega ma tõmbasin eemale. Ei läinud vahele, ega teda segama. Teised naersid. Madsen pobisest: “Näed, ei näkanud ju.”

Pärast seda oli vaikus. Tööl rääkisin ma enamasti Madseniga. Aleksandri eksistentsi unustasin.

Madsen kutsus mind välja, pärast jõule. Ma läksin. Vestlesime elust ja olust. Ta mainis, et Aleksander läks Hellest lahku. Ma ignoreerisin seda. Suhetes ikka on nii, et vahel tülitsetakse.

Madsen kirjutas tihti ja soovis head und või saatis hommiku tervituse. Vahel helistas. Üks kord küsis, et kas Aleksandriga olen rääkinud, kas ta on mulle helistanud. Ma ütlesin: “Ei. Miks ma peaksin temaga rääkima?” Madsen ütles, et Aleksander olevat talle öösel mitu korda helistanud. See oli mingi nädalavahetus. Jäi mulje, et Aleksander olevat pidutsenud. Ma ei olnud temast midagi kuulnud.

Teine kord Madsen küsis, kas ma tahan Aleksandriga rääkida. Või mida ma temast arvan. Minu jaoks olid need kummalised küsimused. Ma ütlesin, et mul vahet pole, kas räägin temaga või Aleksandriga. Et senikaua, kuni ma saan temaga (Madseniga) rääkida pole mul vajadust Aleksandriga suhelda, saan piisavalt keelepraktikat temaga (Madseniga).

Ma eirasin Aleksandrit ja temast rääkimist. Ma uskusin, et ta on Hellega koos või siis varsti on koos. Ta oli minu jaoks ajalugu. Keegi võõras, kes elab oma elu. Ja nad olid Hellega nii armas paar.

Siis oli vaikus… Kui sain koondamisteate, siis pärast tööd helistas Aleksander mulle. See oli reedene päev, temal oli vabapäev. Seega polnud mitte mingit põhjust mulle helistada. Ta küsis, kas ma saan temaga rääkida. Ja, seda ma sain. Ta soovis mulle õnne vallandamise puhul. See oli naljakas ja armas.

Enne seda oli mul olnud ülemusega viimane suur tüli. Ma kirjutasin sellest Madsenile. Aleksander oli ka kuulnud. Ta küsis selle kohta. Küsis ka, kus ma elan… Mida ma tavaliselt teen. Rääkisin, et mulle meeldib jooksmas käia (see oli vist küsimus nädalavahetuse plaanide kohta). Ta ütles, et talle meeldib ka… Ütles, et me võiksime kunagi koos joosta, et talle meeldib metsas joosta, hommikul hästi vära… Ma eeldasin, et ta on Hellega suhtes, ma ütlesin viisakusest: “Ja-jaa… kunagi ikka.” Samas viskasin selle mõtte kohe peast välja.

Ta mainis selle peale, et ta pole Hellega enam koos. Küsis: “Kas Madsen on rääkinud sellest?” Mulle meenus, et midagi kuulsin, aga ma arvasin, et see on ajutine… Kuidagi saime selle kõne lõpetatud. Ta toonitas veel lõpus, et helistas vaid, et mind õnnitleda.

Ja enam ei saanud ma teda peast välja. Ma käisin kogu selle jada uuesti peast läbi. Ja mõtlesin, et kes see ikka helistaks lihtsalt, et õnnitleda. Me olime vaid mõned üksikud sõnad vahetanud. Miks ta mulle ütles, et ta ei ole enam Hellega koos…

Ma kirjutasin talle sõnumi ja tänasin, et ta mind meeles pidas ja kunaseks ma võiksin teda broneerida, et temaga koos metsas jalutada.

Nii see läks… Ta andis kuupäeva ja me kohtusime. Jalutasime metas. Rääkisime elust ja olust. Ma mainisin, et mulle see Helle väga meeldis ja ma loodan, et nad ikka leiavad lahenduse oma probleemidele. Ta oli kindel, et sellel korral on kõik. Olid juba seitse korda lahku-kokku käinud. Ta ütles, et ei soovi enam tüdruksõpra. Ei otsi hetkel kedagi endale.

Pärast seda oli jälle vaikus.

Lõpuks tuli minu lahkumispidu, mille ma Madseni juures pidasin. Jõudsin sinna enna Aleksandrit. Madsen ütles, et Aleksandril on uus tüdruksõber, et Aleksander pole küll selle uue tüdrukuga päris rahul, aga… Otseloomulikult olin ma löödud.

Aleksander tuli. Istusime köögis. Ta istus minu kõravale. Minust üle laua jäi Madsen. Ma püüdsin keskenduda Madsenile. Me rääkisime, Aleksander sai vaid kerge kiire pilgu minult. Ta näitas mulle pilti ja videot oma sõbrannast. Ma viskasin kiire pilgu sellele ja ütlesin, et ta näeb väga armas välja.

Pärast näitas Aleksander mingit artiklit, aga Madsen rääkis midagi ja ma püüdsin hoopis sellele keskenduda (Madsenile siis)… Vahepeal läks Madsen ära. Seda juhtus nii mõnigi kord. Lõpuks tundus see kuidagi kunstlik ja vastused mu küsimustele, miks ta läheb ei olnud ammendavad… Kui Madsen läks, püüdis Aleksander minuga vestlust alustada. Aga ma tegin sellele kiire lõpu. Lühikesed vastused ja ühtegi küsimust minu poolt…

Üks hetk Madsen rääkis midagi Aleksandrile. Aleksander vaatas taas mind “selle” pilguga. Selline meelas naeratus ja unistavad silmad ning hästi pikalt. Madsen rääkis pika teksi ja siis küsis Aleksandrilt midagi. Aleksander nagu tõusis unest. Küsis: “Ah, mis?”

Nagu minu kirjeldusest näha, arvasin, et Aleksander armastab mind või tal on minu vastu suurem huvi. Nagu crush või midagi.

Nii ma siis unistasin salaja. Olin vihane salaja, sest ta ütles ju, et ta ei otsi kedagi ja järsku tal oli uus. Mõtlesin, et see pole küll õige mees, kes ühe kallima nii ruttu teise vastu vahetab jne… Mõtlesin, et pean temast eemale hoidma. Aga…

Nagu mul ikka kombeks on… Ma käiasin seda history‘t oma peas ikka ja jälle ja unistasin… Mis oleks, kui ta mind suudleks või mina suudleks teda? Mis oleks, kui ma teda kallistaksin? jne… Ta muutus üha enam ja enam mu kinnis-ideeks. (Nagu Lars. Kõik algas umbes nii nagu Larsiga ja tunne oli, et läheb ka nii. Alguses on hea, natuke aega on hea ja siis 1,5 aastat on põrgu.)

Ma vaatasin, et asi kipub käest minema (vaatasin tema pilti FB ja jäin ainiti ekraani jõllitama, kui nägin, et ta on roheline/aktiivne FB…). Otsustasin, et sellel korral teen teisiti. Ma küsin enne.

Madsenilt kuulsin, et Aleksander on jälle üksi. Et selle uue tüdrukuga ei tulnud ka midagi välja. (Rohkem infot mul polnud, et kas juba uuega jälle koos või juba keegi kolmas või üksi…)

Ma kirjutasin, et soovin temaga (Aleksandriga) kokku saada ja vestelda 3-5 tundi. Öelgu, kuna tal aega on. Ma panen selle enda jaoks passima. Ta oli nõus. Ma kirjutasin, et kiiret pole. Ma olin koolis üks neljapäev ja reede. Kool on 100 km minu kodust (üks suund, seega 200 km päevas).

Neljapäev oli esimene koolipäev. Uued inimesed, kõik uus. Paanika… Sain ilusti koolipäeva üle elatud. Kõik sujus. Sain aru vajalikul tasemel… Istusin autosse, trükkisin telefoni oma kodu aadressi, et koju sõita. Selline kergendatud tunne. Õnnis. Kool jälle. Nii põnev. Saab programmi näppida… Tulevik tundus ka kohe roosilisem, et saan ehk töökoha jne…

Järsku helises telefon. Näen Aleksandri nime. Süda jäi seisma. Kontrollin üle, äkki ma ise vajutasin valesse kohta. Aga minu telefon helises ja Aleksander helistas.

Vastasin kohmetunult. Pea oli koolipäevast väsinud, seega oli mul raskusi enda väljendamisega. Ta pakkus kohe samal päeval kohtumist. Ma arvasin, et olen väsinud, et öö enne kooli oli lühike ja olin pabinas, magasin halvasti. Kool kaugel ja järgmisel päeval ka kooli… Aga kui ma käisin välja argumente, et kohe samal päeval ei ole ikka hea. Siis tema lükkas need oma argumentidega kohe ümber. Koolist sain tundaega varem lahti, seega oli mu päevas ekstra tund. Ja ta soovitas sõita kohe tema juurde, mitte kodust läbi, siis ei tee ma ekstra ringi…

Ma mõtlesin… Las minna. Tal nagunii on alati kiire. Parem, kui see jama saab selgeks. Äkki saan oma rahu ja rahuliku une tagasi. Äkki ta aitab mul leida lahenduse sellele tobedale olukorrale. (Ta on mees, kes räägib meeleldi tunnetest ja minu hullus ei keera teda lukku.)

Nii ma siis sõitsin sinna. Ta just tuli pesust. Aluspükstes… See oli nüüd muidugi suurepärane algus, minusugusele vanale üksikule inimesele. Hoidsin end ilusti tagasi. Püüdsin jääda poliit-korrekseks, diplomaatiliseks… Ta näitas mulle oma maja. Vestlesime pudi-padinast.

Ta mainis, et olin Madseni juures käinud. Ma ütlesin, et käin psühholoogi juures ja Madseni juures ma treenin end, et tuvastada vihatunnet, kohe selle juuretasandil. Et Madsen oskab mind suurepäraselt närvi ajada. Ta naeris. See oligi selline pool naljatades öeldud, nagu mul kombeks.

Ta küsis, et kas sellest ma temaga rääkida tahtsingi. Ma kogelesin ja ütlesin, et ei… Et sellest võin ma ka rääkida, pole probleemi, ma nagu nii karjun kogu maailmale, et käin psühholoogi jutul. Varsti kirjutan FB ja ajalehte ka… (EI.) Tema silmis olid suured küsimärgid.

Nii ma siis kogelesin ja vaatasin lakke ja peitsin oma pilku jne… Murtsin oma käsi ja olin silmnähtavalt pabinas… Kogelesin nii ja naa… Tõmbasin kopsud õhku täis ja sundisin oma silmad tema silmadesse ja ütlesin: “Asjad on nii, et ma olen sinust nagu sõltuvuses. Sa meeldid mulle liiga palju. See on nagu crush.”

Vaikus. Tema: “Seda ma poleks küll osanud oodata. Ma arvasin, et sa tahad rääkida oma psühholoogist ja Madsenist.” Siin ma mainisin ära, et võiks neist ka rääkida, aga probleem on selles, et ma ei leia lahendust oma tunnetele tema vastu. Et olen välja mõelnud kaks varianti: 1) kustutada ta oma FB, kustutada tema telefoninumber ja kõik; 2) ignoreerida teda… Vaikus taas.

Ta ütles, et tema ei näe mind seda moodi. Et tema näeb mind kui sõbrannat, kellega rääkida elust ja olust, aga temal minu vastu selliseid tundeid pole… See tegi haiget. Ma olin vait. Tõmbasin kopsud õhku täis, kogusin ennast ja ütlesin: “Selge. Ok. Siis on see ainult minu probleem ja küll ma sellele ka lahenduse leian.”

Ta rääkis, et ma olen väga julge, et tema poleks küll seda julgenud teha. Kui temal oleksis minu vastu tunded, siis poleks ta julgenud tulla sedasi minu juurde. Ma pomisesin, et ma olen selline hull, et ainult selliseid hulle asju ma teengi. Ta naeris/muigas…

Ebamugav hetk oli… Ma viisin teema kõrvale või tema viis ja ma hoidsin seda teemat kõrval…

Rääkisime elust ja olust veel… Talle tuli pikemat sorti kõne. Mõtlesin, et hiilin minema, aga samas ma tean, et rohkem ma teda näha ei taha ega temast midagi kuulda, et viisakusest võiks ju vähemalt nägemistki öelda. Ootasin kuni ta kõne lõpetas… Ütlesin, et pean ka koju minema…

Ta otsis mingeid võtmeid. Ja ütles, et ma teda ootaks. Ma ütlesin, et ma ju tunnen teed juba (olin ju ukse juures). Ta naeris. Ütles, et viisakas oleks mind ikka ilusti ära saata, et ta peab ka sõtma… Eks ma siis ootasin seal.

Ta saatis mind mu autoni. Küsis, ega ma ta peale pahane ole. Ütlesin, et ei ole. Reaalselt saan ma ju aru, et kui romantilisi tundeid pole, siis neid pole. Aga emotsionaalselt olin ma küll läbi. Ta võib-olla oleks tahtnud kallistada hüvasti jätuks. Ma kaitsesin end uksega. Varjasin end ukse taha. Ütlesin: “Kõike head ja nägemist!” Istusin autosse ja sõitsin minema.

Selline see lugu oligi. Mul oli piinlik ja ma tundsin, et keegi ei armasta mind jne… Paha tunne, aga kohutav kergendus oli ka. Järgmisel ööl ei saanud ma magada. Seega kaks ööd magamata ja kool…

Olgugi, et rumal, loll, crazy. Aga nüüd, kui ma mõtlen sellele, et ta ju vaatas mind “selle” pilguga. Ta ju helistas mulle “lihtsalt, et õnnitleda vallandamise puhul”… Siis ma tuletan meelde, et ma ju küsisin otse allikalt ja ta ütles, et tal pole romantilisi tundeid minu vastu.

Talle meeldivad targad naised, sellised, kellega on millesti rääkida. (Mainis küll, et minuga on tore vestelda ja ma võiksin vabalt saada tema 10. sõbrannaks, kellega maailma asju arutada ja vestelda.) Tal pole kunagi olnud ühtegi blondi tüdrukut, kõik on mustajuukselised. Talle meeldivad teist-suguse välimusega naised. Sähh mulle…

Ma võiks ju juuksed ära värvida ja uuesti proovida, kuid ei… Kui tõesti minu juuksevärv on probleem, siis on ta ise see pealiskaudne inimene. (Ta ütles, et talle pealiskaudsed inimesed ei meeldi. Nendega pole mitte millestki rääkida.)

Mina soovin, et kui ma kunagi kohtan oma tulevast, siis ta hindab minus püsivaid väärtusi ja näeb mind sedasi. Välimus jätab mu varsti maha. Juuksed lähevad halliks, mis on üks hele-toon (mitte tume). Seega peab inimene soovima minu kõrval olla mingil muul põhjusel. Nt. mu huumorisoon, maailmavaade, keeruline isiksus (arvatavasti mitte) ausus, otsekohesus…

Elu läheb edasi ja matan end nüüd taas õppimise alla. Nii on mul kombeks. Parandan haavu õppimisega, tegutsemisega. Nii kaua, kuni ma seda suudan, on hästi. Näiliselt hästi.

Kõike head ja põnevat!

Ei logele, ei logele.

Täna käisin jooksmas ja kui pesemas olin, siis oli mu psühholoog mind otsinud ja jurist/advokaat. Ei, elu läheb ise põnevaks.

Lisaks sellele suutsin ma eile öösel Aleksandrile kirjutada ja kohtumist nõuda soovida. Ma ikka ja jälle suudan end üllatada.

Psühholoog soovis muuta meie kohtumise aega. Ma siin mõtlen, et äkki ta pani ühese aja, siis mõtiskles natuke ja otsustas, et sellele hullule ühesest ajast on vähe, et tuleb ikka kahene aeg panna. Või ta näeb head teenimisvõimalust, sest ma maksan sulas ja kui toppelt-aeg, siis topelt aeg (ma ei vaidle selle üle, saan ka ladnamalt võtta ja rahulikult nina nuusata). (Ma ei tea, kui pika aja ta mulle algselt planeeris, seega on see vaid minu enda kriitika, minu enda peas).

Pärast esimest korda tekkis minus mingi rahutus. Omast arust ma vaid halasin seal 2 tundi. Ma olen oma patja ka rohkem halanud, aga… Midagi toimus… Igatahes… Ma olin rahutu, minus oli äkitselt nii meeletult palju energiat. Minu keha tahtis koguaeg midagi teha. Ma ei suutnud oma toolikeses just kaua istuda. Tavaliselt ma istusin siin ikka tunde ja vaatasin aknast välja. Tegelikult ka. Selline juurvili olin.

Pärast psühholoogi juures käimist, järgmisel päeval istusin ka tooli ja planeerisin paar tundi juurvilja-aega, aga ei suutnud. Tegin arvuti lahti ja näppisin telefoni. Leidsin Madseni kontakti, kirjutasin. Kuigi Eestis kirjutasin, et ma ei soovi temaga enam suhelda. Kusjuures käisin tal ka külas. Ta oli väga õnnelik. Mul oli ka tore vestelda.

Kohtusin Nicanoriga (meenus, miks ma teda enne vältisin). Samas oli tore vestelda, kuigi ega me eriti millestki ei vestelnud. Ja need teemad, mis mind tegelikult huvitasid, nendeni ma ei jõudnudki.

Kui ma end kõrvalt vaatan, siis ma justkui kartsin ennast. Pärast psühholoogi juures käimist ma alateadlikult otsisin tegevusi, teisi inimesi, et mitte ise-endaga üksi jääda. Küll ma olen ikka hirmuäratav, isegi endale. Miks teised küll minuga suhelda tahavad.

See oli nii kummaline. Kunagi ma ei mõistnud, miks mõni inimene vaikust ei talu. Miks nad ei suuda paar minutitki vaiki olla või üksi olla… Mina vajasin seda oma-aega. Ma vajasin vaikust ja raske oli uskuda, et mõni vihkab seda.

Nüüd olin ise see mõni. Ma ei vihanud vaikust/üksi olemist, aga alateadlikult vältisin seda.

See on vist mu enesekriitika pärast. Nüüd olin sunnitud vaikuses ja endaga paar päeva olema. Olen jälle juurvili ja ei soovi teisi inimesi näha.

Ütlesin Heikile, et lähen psühholoogi juurde. Ta alguses ei uskunud. Kui küsis kuidas ma magasin hotellis, ma vastasin, et hästi, aga need hääled olid harjumatud (mõtlesin helinaid või liikumist või uste põntse jne.). Ta ütles: “Kuule, sa peaksid sellest ka oma psühholoogile rääkima.” Ma purskasin kõva häälega naerma. Tavaliselt olen see mina, kes selliseid nalju teeb, aga ma olin täiega tõsine ja rääkisin tavalisest olmelisest asjast.

Pärast rääkis ta oma sõbrast, kes alkoholiga liialdas ja deliiriumisse jäi ja hakkas mingit muusikat peas kuulma. Jah… Mul on sama moodi, aga ilma alkoholita.

Ei, mul ei ole hääli peas ja ma ei pane tähelegi, kui kriitiline ma enda vastu olen. Ma olen sellega nii harjunud ja mulle tundub, et nii peabki see olema.

Nt. ma süüdistan alati ennast. See on uskumatu, kuidas ma seda suudan. Nt. psühholoog soovis aega muuta. Ma mõtlesin, et oleksin pidanud pakkuma talle kohe, et las üks nädal jääb vahele. See aeg, mis ta mulle alguses pakkus, ei sobinud mulle. Ta püüdis leida samal nädalal uue aja, aga see ei sobinud lõpuks talle… Ja nii see on.

Mu koer jookseb palli järele ja lööb oma nina vastu asfaldit. Ma mõtlen, et see oli minu viga, et viskasin palli pahasti. Aga eelmised korrad sai ta hakkama ja varem oli ta aeglasem ja laisem. Nüüd on talle kevad pähe löönud. Ta on täitsa segane tennisepalli järele.

Ütlen emale, et mu auto on natuke katki, et mootorituli põleb. Ta läheb paanikasse ja kirub, et miks kõik laguneb jne… Tunnen ennast süüdi, et miks ma talle seda ütlesin. See polnud isegi tema jaoks vajalik info, sest tema minu autoga sõita ei taha nagunii. Minu sõitmisi see tuli ei seganud ja kolm silindtrit neljast töötasid, seega polnud probleemi.

Ja nii see on. Iga päev.

Ma pole veel rääkinud, miks minu advokaat helistas.

Taanis on huvitav puhkuse-süsteem. Puhkuse raha võib välja maksta ainult siis, kui inimene puhkab. Puhkuserahaga samal ajal ei tohi saada teisi sissetulekuid (tööturaha, palka). Ühesõnaga… Alguses oli meil eraldi instituut, kuhu tööandja puhkuseraha maksis ja kui puhkusel olin, siis tellisin puhkuseraha endale sealt. (See on tootmistööliste puhul nii, kontoritöötajatel on hoopis teine süsteem.)

Nüüd muudeti puhkuse värki nii, et see instituut maksis puhkuse raha tagasi ettevõttele. (Oletan, päris kindel pole). Ma näen, et enam ei võlgne see institutsioon puhkuseraha mulle, vaid mu kunagine tööandja võlneb selle mulle. Aga tehniliselt on asi minu jaoks sama. Tellin puhkuseraha, aga nüüd tuleks raha teisest kohast…

Ma pole kindel, kuidas seaduses on, aga tavaliselt maksti puhkuse raha välja hiljemalt päev enne puhkust. Ma tellisin puhkuseraha 2 nädalat enne puhkust, nii nagu teised reeglid ette näevad… Aga puhkuseraha ei kusagil.

Nädal tagasi esmaspäeval käisin eks-tööanja juures. See ettevõte osteti üle. Peakontor on naaber ettevõtte juures (see ostis nad ära). Seega saadeti mind sinna, polnud kauge tee ja umbes teadsin neid ka. Seega läksin sinna.

Väga ebameeldiv oli. Arvatavasti mu kriitik mu peas nägi asju negatiivselt. Mind saadeti ühe juurest teise juurde ja lõpuks jõudsin ikka tagasi selle juurde, kelle juurde ma soovisin kohe alguses minna (oma vanast töökohast sain nime). Ok..

Ta vaatas arvutist järgi, ütles, et nende poolne viga ja raha tuleb neljapäeval. Aga neljapäeval polnud mingit raha. Unustasin küsida, millisest neljapäevast ta räägib, kas aasta pärast või… Eks ma olin natuke vägivaldne ka. Mul oli kogu puhkus välja võtmata ja nende jaoks tähendas see ühe ekstra kuupalga välja maksmist ootamatult, sest ma ei pea oma puhkuse soove nendega arutama. Oma praeguse tööandaga pean, ma olen töötu, seega pidin ma töötukassat teavitama ja oma ametiühingut ning seda ma tegingi.

Igatahes… 14 000 DKK on õhus.

Ma saatsin neile, sellele uuele emaettevõttele e-maili. Üldisele e-maili aadressile, sest teised e-maili aadressid ei tööta. Tahstin finantsjuhule kirjutada, sest need raamatupidajad ei tundu usaldusväärsed. Ei tundunud, et nad mind just tõsiselt võtavad.

Aga kirjale pole vastust. Ma alles eile saatsin ka. Vast veel tuleb.

Ja nüüd ma siis pöördusin oma ametiühingu juristi poole, et asja arutada. See neiu on väga tubli ja konkreetne. Kohe näha, et armastab oma tööd. Luges mulle ette, mis dokumente ta tahab. Enamus on mul olemas, mõned ekraanipildid tuleb välja printida. (Olen keskkonnavaenulik, sest mul järglasi pole, seega väga ei mõtle selle peale. Vabandan. Mul on raskusi usaldada seda IT-d, sealt kipub info kaduma vastase kasuks.)

Nüüd mul ongi selline põnev elu, et kas puhkuse raha ikkagi tuleb. Tuleb see enne, kui ma kohtun juristiga. Kas läheme kohtusse? Kõik need põnevad küsimused. Ei, tasu vist lisada, et pärast sellist draamat, vist ei tule kõne allagi, et ma sinna tööle saan, kui mujale ei võeta. Või siis… Mind ennast ka väga ei kisu… Aga kahe aasta pärast on tööturaha periood otsas ja kalatööstus on koht, kuhu alati saab. Koristamine on teine, aga ma olen ju see valiv nina krimpsutav printess.

Ei mõtle nii kaugele. Mu dokument lõppeb järgmisel aastal, ei teagi, kas olen Eesti kodanik. Loen, et mõni, kes arvab, et on, pole seda siiski… Müstika… Taani mind ilma dokumentideta väga ei taha… Noh, näis…

Nii mul siis läheb. Jurist, ajan raha taga, psühholoog, keeran endale käkki kokku seoses Aleksandriga, Madsen tõstab mu vererõhku (ta ajab mind närvi, aga selle pärast ma temaga suhtlen, et õppida tuvastama tundeid, tema puhul õpin ma tunnetama viha-tunnet). Kursus hakkab ka varsti, üle homme. Ja siis minu tavaline rutiin ja aasta eesmärgid. Sellise mõnusa kompoti otsas istun. Ei tea, kas vihastuda või rõõmu tunda, et igav pole.

Vahel mõtlen, et kas mul läheb halvasti. Või kuidas mul keskmise inimesega võrreldes läheb. Kui palju oma raha niiviisi asutustest palumas ja nõudmas käib. Kui tihti seda tuleb ette keskmisel taanlasel. Ametiühinguga vaidlemine ja nüüd endise tööandjaga.

Mainisin Madsenile seda. Ta saatis mu kohe ametiühingu jutule. Tal endal oli sama teema, aga ta karjus meie raamatupidaja peale ja ülemuse peale. (Mainin ära, et minul on probleem teise ettevõttega. Ma jändan selle kalaettevõttega, tema on ca. 17 aastat seal puurimisettevõttes olnud, seega tema jändas tollega.)

Mulle ei meeldi inimeste peale karjuda. Alati ei ole raamatupidaja süüdi. Mulle meeldiks viisakalt rääkida, arutada, leida lahendus. Ma olen natuke väsinud draamadest. Aga ma näen, et siin Taanis nii käibki. Karjutakse ja nõutakse ja surutakse peale. Vahel on need tobedad ja valed argumendid, aga… Minul oleks piinlik sõimata kedagi põhjuseta.

Nüüd mul oleks põhjust kui palju, aga ikka mõtlen, et äkki olen teinud kusagil vea. Ma pole veel leidnud. Samas kuulsin, kui nad ise ütlesid, et nende poolne viga…

Igatahes… Jan’l käsin ka külas. Ta paradas KIA ära. Vahetasime (tema vahetas, ma vaatasin pealt) kaks süüteküünalt ära. Nüüd nurrub mootor ilusti jälle.

Nii see eluke siin siis lähebki.

Tegutsen siin vaikselt. Hakkas nagu ilusaks minema. Ilmast räägin nüüd, aga nüüd on märg ja külm jälle.

Mainin ära, et Eestis olles suutsin ka kinost läbi astuda ja viskasin pilgu peale sellele kuulsale filmile “Tõde ja õigu”. Oli meeldiv elamus koos meeldiva inimesega. Võin kinnitada, et ta tegi endast kõik, et mulle Eestit kui elukohariiki müüa, aga ma jäin endale ikka kindlaks.

***

Sellel korral ma valimas ei käinud. Polnud nagu plaani ka. Ei osanud millegi vahel valida. Lõppude lõpuks on oleks mind liigitatud idioodiks, nagu nad hellitavalt väliseestlasi kutsuvad. Ma ise tundsin ka natuke nii, et kui mina neile põliseestlastele riigikogu valin, siis oleks see… ma ei leia õigeid sõnu (ebaõiglane).

Ma tunnen, et minu vajadused või nägemus ei ühti nende enamus eestlastega. Mulle jäi mulje, et EKRE-meelsus on enamus, aga välimine näitas midagi muud. Selle üle oli natuke hea meel. Noh, et EKRE-t nii tugevalt ei pooldata.

Reformierakonna üks viimaseid reklaame jäi silma… Ma tundsin natuke huvi Eesti 200 vastu. Ma neist suurt midagi ei tea, aga mõtlesin, et ehk äkki nemad tooksid elujõudu ja majandusjõudu Eestisse. Aga siis nägin reklaami, kus Kaja Kallas hirmutas, et kui neid ei valita, siis saab Keskerakond valimisvõidu. Ei, sõnastus oli teine, aga ma kodeerisin selle sedasi lahti.

Siis ma mõtlesin, et oh õudu, seda nüüd küll ei tahaks. Ma arvan, et kui ma oleks hääletanud, siis oleksin hääletanud Reformi poolt.

(Nüüd tahab see sama Kaja Kallas teha Keskerakonnaga valitsust. Natuke nagu näkku sülitamine või nii. Ratase maksusüsteemi tegid ka maha. Keskerakond nõuab maksusüteemi muutmata jätmist. Seega ka selle lubadusega saab rahvas vastu pükse.)

Hääletamata ma jätsin. Silmasin juba artiklit, mis kirjutas, et “kõik” (enamus) väliseestlasi hääletasid EKRE poolt. Artiklist kõlas negatiivne toon. Tundsin kergendust, mina ei hääletanud, mina teie riiki ei solkinud.

Ma tean väga hästi, kus on minu koht. Olen majanduspagulane, väliseestlane (miski, mis on väljaspool Eestit ja eestlust). Olen kodumaatu, lindprii. Kuigi mingi vana seadusepügal annab mulle valimisõiguse, siis põliseestlased ei pea seda õigeks. Valimata jätmine oli minu väike panus sellesse põliseestlusesse. Nad on tublid oma väiksel maal, mis kahaneb järjest väiksemaks.

***

Miskit veel? Ah-jaa. Minu psühholoog. Olen ka pop ja noortepärane, käin psühholoogi juures. Kui Eestis olin, siis vabanes üks aeg ja ma võtsin selle. Seega eile olin esimest korda päris psühholoogi juures. Esimesest korrast ei saa midagi järeldada. Me alles õpime üks-ühte tundma.

Ma kujutasin seda teisiti ette. Ma mõtlesin, et see on nagu filmides, et mina räägin. Teema nalja, arutame teaduslikult psühholoogia üle. Räägime minust kui kolmandast isikust jne…

Tegelikkuses oli tal justkui mingi nähtamatu nupp, kuhu ta vajutas ja mis tõi automaatselt mulle pisarad silma. Ja ma nutsin kaks tundi, ei millegi üle. Siis ta küsib, mis tundeid see minus tekitas. Ma ei tea, mis valikuvariandid on? Ma ei tea, mis tunne see on. Ma ütlesin “hirm” ja ütles, et see on “äng”, aga ängi taga on mingi tunne. Ma: “Ma ei tea, äkki siis viha?!”

Ma tõesti ei tea, mis tundeid olemas on ja veel vähem suudan ma neid tuvastada.

Nüüd googeldasin ja sain ühe nimekirja tunnetest, taani keeles. Mõnda tean, teised pean tõlkima. Kahjusk puudus kirjeldus, aga ma pole veel tõeliselt googeldama hakanud.

Kohati tundus see lootusetu. Mul pole ühtki ideed, kuidas ta mind terveks ravib. Ma pean tuvastama tunde juba selle varajases staadiumis, aga ma ei suuda seda. Kuidas tema saab mind selles aidata… Aga ise ma olen ta valinud, ise ma maksan, seega püüan veel. Ma olen raske pähkel ja tema polnud pooltki nii lootusetu ilmega nagu mina. Jah, ma maksan palju. Seega saab tema oma naudingu/kasu seansist.

See oli ka kummaline. Ta pressib seda nuppu ja mina nutan ja nutan ning siis, ühel hetkel tuli rahamaksmine. See tundus halekoomiline. Ma hoidsin oma suu kinni, aga… Muidu oli ta hästi hooliv või sõbralik, aga rahamaksmise ajaks kadus see kõik. Siis oleksin ma justkui rääkinud ühe ärimehega, kes veeretab vaid dollareid näpuvahel ja on täiesti ükskõikne sellest, et ma olen väga haige.

Samas sellel alal ei saagi teisiti. Kui olla liiga inimlik või toetav, siis need “haiged” sõidaksid temast üle ja ta peaks tasuta tööd tegema. Sest me kõik haiged ju oleme kõige kehvemas olukorras ja kõige vaesemad ja vajame kõige rohkem ravi.

Ma olen ikka mõelnud, et psühholoogi töö on lihtne. Kuulad kaks tundi ühte hullu eite, naeratad ja patsutad õlale, siis koorid 700-800 DKK ja võtad järgmise ette… Mina võtaksin kõike liiga tõsiselt, seega ma seda tööd teha ei saaks. Mul on raskusi siin kodus oma pere psühholoog olemisega. Avastan end tihti muretsemast või tegelemast teiste inimeste probleemidega. Omad ootamas varnas või õhtutunde, kus on vaikus ja minu aeg.

Vaatab siis, kuidas mul läheb. Kaua ma seal vastu pean. Olen ikka mõelnud, et vajadusel suudan piisavalt atraktiivne välja näha, et ma ei pea ühe meessoost kuulaja eest maksma, aga… Jah, egas vanus tuleb halastamatult. Nüüd juba maksan, et üks mees mind kuulaks ja õlale patsutaks.

Kustutasin hulga pilte endast. Lihtsalt tuli tahmine.

Googeldasin midagi ja järsku andis minu pildi välja. Ma ei taha kuulus olla.

Ma tean küll, et internetist ei saa midagi kustutada, aga vähemalt olen natuke piiranud seda. Nüüd saan natuke rahulikumalt magada.

***

Mul on mingi hoog jälle peal. Tahaks kõik maha kustutada ja blogi kinni panna… Aga… See olen ju mina. Olengi selline ebanormaalne ja imelik. Mis siis?

Kaks nädalat ja natuke peale olin Eestis. Eelmine (2018) aasta ma Eestis ei käinud. Võib-olla olin unustanud, kuidas seal on, aga… Väga raske oli. Kuna müüjaid ei ole kusagilt võtta, siis neid napib ja need vähede ei pea pingutama, sest konkurents puudub.

See on tekitanud olukorra, kus klient tunneb, et ta segab müüjaid ja on poes vaid tüliks. See on mu enda viga, et nii tunnen, aga minu jaoks oli päris harjumatu, kui teenindaja saatis mu teise kassasse pikka järjekorda, sest tema arvuti oli aeglane.

Käisin ka Tallinnas poes. Sel korral läksin Magistrali keskusesse. Teenindajad rääkisid vaid vene keelt, kui ma eesti keeles küsisin, siis sain vene keelse vastuse. Kliendid on ka valdavalt venekeelsed. Hakatakse vist Lasnamäelt üle tulema või lihtsalt on kogukond nii palju paisinud, et hõivatakse ka Mustamäe.

Hotellis olid ukrainlased ja lätlased, paistsid töölised olevat. Kui igapäev selle keskel oleks, siis vist ei jääks silmagi sellised muutused.

Terve see reis oli sisemiselt raske. Lennukis olemist ei nautinud, see tundus nii meeletult pikk ja piinarikas reis.

Eesti õhk ei ole enam see vana õhk. Või noh, inimesed tundusid stressis ja närvilised. Õhk oli nii paks, et ma pidin kaubanduskeskusest välja minema, et hingata saada.

Tallinnas on autosid ikka meeletult. Parkimiskohti lihtsalt pole. Ja kui natukeseks valesse kohta pargid, siis on kohe trahv varnas. Mul ei õnnestunud saada, aga kui ma seal kaubanduskeskuse juures õhku ahmisin, siis nägin, et nii mõnigi sai. Nagu masstootmine.

Inimesed tulevad poodi, et sinna oma raha jätta, aga pood trahvib neid, kui nad liiga kauaks jäävad. Ostlema peab kiiresti.

Liiga hästi läheb. Olen lugenud, et majanduskasvu toidab kinnisvaraturg. Analüütikud on mures, sest see pole jätkusuutlik. Varem või hiljem tuleb uus kriis, kuid… Aga mis seal ikka, praegu on ju kõik hea, vahet pole mida homne toob.

Hästi üllatav oli ka see, et Riia ja Tallinna vahel liigub palju inimesi. Suured ettevõtted sõidutavad oma töötajad Air Baltic’ga Riiga, et seal konverentse teha. Eestis on vist kallis. Kusjuures, Läti lennufirmaga, mitte Eesti omaga. Aga noh… Pole vist minu mure.

Suur teema oli, et eestlased viivad maksuraha Lätti (alkoholiaktsiisi) peamiselt, kuid kui palju raha viiakse Läti lennufirmale (seda teen ka mina) ja Läti hotellidele ning konverentsikeskustele…

Meie naaber on meist ette jooksmas. Ülikooli-ajal kuulsin, et läti majandusharidus on tugevam ja töövestlustel eelistatakse neid. Enamus ettevõtteid kolisid raamatupidamise osakonnad Lätti, sest seal odavamad ja parema kvalifikatsiooniga töötajad. Ja kui rahakott kolib, siis olib ju raha ka.

Minu õppejõud Arrak ütles, et majanduse ülekuumenemisest annab märku see, kui teenindajad muutuvad ülbeks. Mulle tundub, et nad juba on seda. (Soomlased ka kurdavad, et Eestis on teenindus üleolev ja alandav (kliendi suhtes)).

Arrak ütles ka, et ega raha rumalat ei armasta. Raha on tark ja rumala käes see ei püsi. Sellega ei ole ma 100% nõus, aga oma iva on siin ikka.

Üksnes tarkusest ei piisa, peab olema ka julge. Võimalusel on ka oma roll, kuid ma usun, et julgus ja tarkus loovad ise võimalused.

***

Ma ei tunne end Taanis hästi. Mul on siin raske, samas ei suuda ma küll end ette kujutada Eestis. Võib-olla ülikooli juures oleksin ma end paremini tundnud… aga samas… Need tippoliitikud ei tundu ka eriti sümpaatsed või… Mõni inimene õhkab tarkust välja ja ma olen unistanud nendega vestlemisest. Lihtsalt arutada asju. Mõtlen mõne õppejõu peale.

Vanaisaga tahaks ka rääkida, aga enam ei saa. Nad on sellised inimesed, kes mõtlevad ja siis ütlevad. Olgu nende sisukohad nagu on, aga nad põhjendavad neid. Ja sellega avavad nad ka minu silmi, ma näen asja teist külge. (Loen vahel Hundiulg blogi, ma ei ole temaga alati nõus, aga ta on seal diplomaatiline, toob näiteid, selgitab, põhjendab…(Lahmimist ja emotsioonide tulva sealt naljalt ei leia, mis on hea)).

***

Täna käisin üle pika aja taas jooksmas (Eestis ei jooksnud üldse). Tohutult mõnus oli. Ma tunnen end siin Taanis rohkem kodus kui Eestis. Võib-olla seondub mul Eestiga palju probleeme ja seetõttu on selline vastasseis.

Mu vanaisa ju suri seal, vanaemaga on halvasti, vennal on plruut kuue lapsega ja seal on palju probleeme, mis läbi venna natuke mõjutavad või puudutavad mind. Võib-olla ma näen ja puutun kokku selle teise Eestiga. Kui minu tutvusringkonnas oleks mõni heal elujärjel olev isik või ärimees/-naine (tea, kas nad on ka isikud või midagi muud)… Eestikeelsest meediast ei jää mulle ka silma pudrumägesid ega head elu. Nägin, et keskmine palk on tõusnud 1500 EUR kuus. Aga see on ju bruto ja Eestis on ju astmeline tulumaks lisaks veel see meeletu palgalõhe igasse kanti. Ma kohe kuidagi ei usu, et see arv nüüd midagi näitab või midagi head näitab.

Kusjuures, kui see tõesti on nii, siis on see ikkagi miinimum (netos) siin (Taanis). Kuid kütus on sama hinnaga, toit ka enam vähem. Eluaseme kulud on vast sutsu suuremad, aga siin ei ole konrereid ilma pesemisvõimaluseta, ilma veeta jne… Eluaseme kvaliteet on ka parem.

***

Ma tean, et ma pole Eestis teretulnud. Veelvähem pärast neid mõtteid. Tean, ka et ma pole siin teretulnud. Eestis nimetatakse mind “majanduspagulane” ja siin olen “odav tööjõud ida-euroopast”. Jah, olen kodumaatu, lindprii. Aga vabadus on ka hea.

***

Mina olen vaene, aga vaba. Ei ole mul kohustusi panga ees, eile ole mul vaja perekonda üleval pidada (kõik oma vabal valikul). Kõik on ikkagi hästi.

Minu vanaema saab sel aastal 86. Tal on mäluga probleeme ja ta on meeletult kangekaelne.

Kuigi ma viimane kord lubasin, et ei iial enam Eestisse ja siia, siis siiski otsustasin siia tulla. Mõtlesin, et sel korral pole töö stressi ja muid probleeme. Noh, et anda endale võimalus luua hea mälestus vanaemast ja temaga koos veedetud ajast.

Mulle heidetakse ette, et miks ma kulutan oma aega vanakestele. (Emale ja vanaemale). Väikekend on öelnud ja teised tuttavad. Ma ise olen ka sellele mõelnud.

Kuid mulle mällu sööbinud, et üks suurimaid kahetsusi surivoodil on see, et pole piisavalt aega investeerinud lähedastele. Seega… ma pingutan kõvasti tuleviku minu jaoks. Vanaisa puhul oli sellest abi. Ma olin ainuke, kelle telefon oli täis pilte meie väljasõitudest. Kõik ei läinud nii hästi kui olin soovinud, aga ma olin seal. Ma teadsin, et rohkem poleks ma saanud nende jaoks olemas olla.

Aga see selleks. Igaüks elab oma elu enda loodud valemi või tõekspidamiste järgi.

Nüüd ma, siis olen siin. On olnud raskeid hetki ja olen avastanud uusi nippe.

Raske: ta räägib terve päev ühte juttu. Mingi mineviku seik ja terve päev. See on u. 5-10 või 15 korda. Pärast teist korda ei suuda ma enam kuulata ja teha nägu, et kuulan huviga. Mõnel korral parandan teda. Ütlen nimesid ja kohti. Vahel ajab ta kaks seika segamini ja räägib mingit miksi. (Mulle meenub vanaisa, kes vahel käratas talle. “See ei olnud nii.” Harva oli. Nüüd ma mõistan miks. Vanaisa oli väga kannatlik inimene ja see vatramine ja kordamine on väsitav. Tihti oli vanaisa vait ja teinekord ütles naljatades “nüüd sa küll luiskad.”)

Alguses ma vihastusin. Väsisin nendest kordustest. Siis ma ka käratadin, ütlesin kurjalt. Mul on paha tunne selle pärast.

Ma tean, et ta ei tee seda meelega. See on tema haigus. Nüüd kui ma väsinud olen. Väsinud kuulamast, siis mõtlen oma mõtteid või kuulan vaikselt muusikat ühe kõrvaga. Ta räägib nagunii. Tunnen end nagu tujutsev teismeline. Jah, on ebaviisakas, aga see on parem kui karjumine.

Ta unustab, ta unustab ka selle, et ta peale karjusin. Aga mina ei unusta.

Kui mul parem on, siis püüan ma analüüsida, mida ta räägib ja miks ta räägib. Vahel püüan aimata, millest ta järgmisena räägib. See on nagu võistlus mulle. Ennustamine. Üsna hästi on läinud 90-95% suudan tema teksti ette ennistada.

Vahel teen parandusi. Nt. Et see ei saanud siis juhtuda, sest sa polnud veel vanaisat kohanudki. Te kohtusite 5 aastat hiljem… või nii… siis jääb vanaema mõttesse ja parandab oma sõnu. Sedasi teenin ma pooleminutilise vaikuse.

Olen avastanud, et vanaema hääl on ärritav ja hääletoon. Tal on kõrge hääl ja tugev hääl. Nagu karjuks. Ja toon on kaeblev. See on hirmus väsitav. Püüan neid eirata ja keskenduda tekstile.

Positiivsed nipid:

Olen märganud, et kui ma olen hästi rahulik, siis on vanaema mälu parem. Arusaadav, kui ma olen närvis, siis on minu mälu ja olematu. Vanaema närvid on haiged ja tal on probleeme rahunemisega. (Närvid haiged, see on tema enda diagnoos ja üks seik minevikus. Oli üks arst, kes kirjutas ühe rohu välja, mingi vedelik. Pidi võtma 6 kuud ja sai terveks.) Ma mõtlen, et mis asi oli närviarst nõukaajal ja mõtlen, et äkki talle anti viina, aga räägiti, et see aitab ja et see on rohi ja see oli usk, mis ta terveks tegi. Nõukaajal polnud ju ravimeid ega midagi ja psühholoogolised haigused polnud ju haigused. Kui vanaema kirjeldas seda pudelit, siis vägisi tikkus pähe mõte, et mingisse väiksesse pudelisse villiti midagi ümber ja viin oli kõige kättesaadavam.

Igatahes. Kui olukord kisub närviliseks, siis püüan jääda ekstra rahulikuks. Nende paari päevaga on vanaema mälu parem olnud.

Kuid väsimus ja õhtu teeb oma töö. Siis on kordused vältimatud. Nt olen ma pidanud täna õhtul juba 4 korda ütlema, et ma söön muna homme ja las need jääda lauale.

Lisaks veel, et tema sõbrannale helistame homme, kui kodust sõitma hakkame. Selleni jõuab ta ise ka. Ma lihtsalt olen tasa, kui ta selle küsimuse esitab.

Öösel ta püüab mind äratada, et uuesti seda küsida. See on kinnisideeks muutunud. Igal õhtul on mingi asi kinnisidee. See on lihtsalt nii.

Kui on midagi, mida ma ei taha, et ta teeks. Siis ma ei tuleta seda talle meelde. Nt kui ta tahab puid tooma hakata. Ta kordab seda pidevalt ja kui ma ütlen, et joon oma kohvi ära, et siis toon… see ei rahulda teda. Nüüd olen ma tasa. Ta paneb riided selga ja unustab. Küsib minult. Ma ütlen, et ma ei tea, mida ta tegema pidi või ütlen, et linde pidi toitma.

Joon oma kovi ära ja toon puud…

Olen pööranud tema viletsa mälu enda kasuks.

Raha asjad muutuvad talle kinnisideeks. Need kirjutan talle paberile. Kui küsib, annan talle selle paberi ja siis ta loeb

Alati samad küsimused, seega on vastused õiges järjekorras paberil. Sedasi kulub omajagu aega.

Kui kuhugi on plaanis minna, siis kirjutan paberile. Sedasi saab ta seda lugeda. Kui küsib, kuhu me pidime homme minema. Ulatan talle paberi.

Kui ta hakkab saboteerima mu tööd, siis teen nalja… nt ta püüab siin niidi-lõksuga vargaid. Ütles, et ärgu ma niite katki astugu. Ma ütlesin, et seda ma just teen…

Ta rookis õue lumest puhtaks. Ma ütlesin, et ma ei aja autot aeda. Aga ta ei kuulanud. Järgmisel päeval oli tal halb ja lihased valutasid. Lumi on raske. Ma olin Tartus.

Võtsin puid ühest riidast, mis oli kõrge. Mõte oli selles, et ta ei peaks ronima. Aga ta ronis ja ladus riida uuesti üles.

Sain pahaseks. Tegelikult olin mures tema pärast. Kõik ütlevad, et ma ei saa midagi teha. Ma ei saa võtta endale vastutust tema rumalate otsuste eest.

Vanaisa suri ja ma mõtlen, et kui ma oleks teda takistanud või keelanud või nõudnud, et ta tuppa läheks…

Aga nüüd näen ma, et sellest pole kasu. Vanaema on samasugune jäärapea nagu vanaisa. Vanaisa ei kurtnud ka, seega oli üsna võimatu näha, kui raske tal oli.

Vanaema kurdab, aga ega see hoia teda tagasi.

Ma ei teagi, mida teha. Ta kurdab, see kõlab nii, et ta loodab saada kaastunnet. Aga ma ei tahaks seda talle anda, sest siis ta jätkaks oma tegevust ja mõttetut pingutamist ja riskimist.

Olen olnud vait. Üks kord ütlesin, et see oli temast väga rumal. See, et ta ronis, et see kõrge riit tagasi laduda. Siis jäi ta vait. Mulle tundus, et see aitas.

Ütlesin, et ma ei tulnud siia, et vaadata, kuidas ta ennast tapab. Et mul on oma puhkusega parematki teha kui vaadata, kuidas ta end siin tapab.

Täna küsis, kuna ma tagasi tulen. Ütlesin, et ei tulegi, sest ta saab kõigega väga hästi ise hakkama. Mul ei ole siin mingit mõtet. Et mina toon puid ja tema viib tagasi. Mind pole siia vaja…

Tulemus… täna lasi mul puid raiuda. Pilpaid teha. Ma arvasin, et pean jälle võitlema hakkama, aga ei pidanud. Ta isegi ei nurisenud mu vildakate pilbaste pärast.

Ta ei taha arsti juurde minna. Keeldub ravimitest. Söögi teen mina, planeerin mina. Ta unustab süüa. Ta on väga kõhna. Nüüd ütleb, et isu on tagasi. Kui söök valmis ja mina isukalt söön, siis sööb tema ka.

Ostan talle mandariine/klementiine. Need talle maitsevad. Selle üle on mul hea meel, saab natukenegi vitamiine.

Ta raiub puid ja tassib puid, seega tervist on. Aga mälu pole. Oma lõkse teeb ka kavalalt. Seega pea ka töötab.

Püüan õppida temaga suhtlema. Püüan teda mõista. Kasvatan kannatust. Mõni päev on parem, teine päev kehvem.

Ma ei taha nii vanaks saada. Ristsõnade lahendamine pidavat mälu treenima…

Tahaks olla parem lapselaps, aga ma ei oska. Ma ei suuda ikka ja jälle kuulata sama juttu. Ja vaidlemisest olen ka tüdinenud. Lõpuks on see ju tema tervis. Kui tahab, end vigaseks kukkuda, siis ei saa ma ju teda takistada.

Ma teen kõik, et teha see talle nii keeruliseks kui võimalik. Nt puistan ma liiva teele. Ei võta puid sellest kõrgest riidast. Linnas hoian talt käealt kinni…

Muidugi võiks ju talle selgelt öelda, et temast hoolin, aga… Ma ei suutnud teha seda isegi suhtes olles. Ma ei suuda oma tunnetest rääkida. Kui see just viha ei ole.

***

Vanaema tahtis minuga rasestumisvastastest vahenditest rääkida. Et mis võimalused tänapäeval on. Tema ajal just tulid kondoomid. Ütlesin, et ma ei tea.

Mul on piinlik temaga sellistest asjadest rääkida.

Selline uudishimulik vanaema on mul.

Metsikult lund. Üleeile lükkasin lund, et autole teed teha. Eile puhastasin katust lumest. Täna vedasin puid tuppa. Keha valutab.

Voodi on kõva nagu kivi. Hiired jooksevad öösiti ringi. Kardan, et tulevad külje alla.

Kohalikus poes sain kultuurišoki. Mind ärritab, et inimesed ei viitsi tööd teha, aga kui konkurentsi töökoha pärast pole ja klient käib vaid kord aastas ja ostu summa jääb 20-100 euro kanti, siis pole nagu mõtet pingutada.

Ühesõnaga. Kõik vanaviisi. Tavaline eesti inimene tavalises Eestis. Kirub, möliseb ja kurdab, aga ise ei tee mitte midagi, et asi paraneks.

Tegelikult on kõik täitsa hästi. Lihtsalt tuleks end korralikult välja puhata. Püüan sellega tegeleda.

Tervitused siit kandist!

Mina jälle siin. Ei saa kuidagi oma vanu konte liikuma. Selline laiskuse-uss on sees.

Mul on reisiärevus. Natuke valmistab muret autolaenutus. Vaatab, mis sellest saab.

Madsen tahab kohtuda enne reisi. Ma sain temast nii aru. Ma eiriti ei taha. Me helistame veel. Või-noh, tema helistab, sest ma püüan olla rohkem passiivne.

Jan’ga jäi ka jutt, et kohtume enne minu reisi. Pean talle tagastama ühe tööriista. Selline riist, mis mõõdab autorehvis rõhku.

***

Mul on tunne, et kuidagi väga palju asju on sattunud ühte perioodi. Saan hakkama.

***

Seal “pööningul” on ka väike segadus. Identiteedikriis on. Jah, ma ei tea mitmes keskeakriis mul juba on. Püüan mõista kes või mis ma olen.

Madseniga on tore vestelda, sest tema ütleb kõik otse välja. Ilma igasuguse ilustamiseta. Vahel ma püüan anda talle vihjet, mida ma kuulda tahan ja oleks viisakas seda mulle öelda… Ei, ta sõidab oma otsekohesusega minust üle kui tank.

Ma tunnen, et mind nähakse kui ühte keha (atraktiivne keha), kuid ma sooviksin, et mind nähtaks kui ühte indiviidi, inimest, ühte kompotti ideedest, hoiakutest, isikuomadustest jne… Kui ma palusin Madsenil mind kirjeldada kolme sõnaga, siis tema ütles: “Üks ulakas tüdruk.”

Ma sain pahaseks ja ütlesin, et kas ta tõesti ei näe, et minuga on tore vestelda ja ma teen head nalja jne… Ta jäi endale kindlaks ja ütles, et ma ise n-ö presenteerin end nii.

Õigus tal ju on. Mu teksad on nii ümber tagumiku, et ei jäta väga fantaseerimiseks ruumi ja pluusiga sama teema. Mul on alati make-up peal. Ja mis kõige hullem, ma flirdin ja mulle meeldib see. Kohutav patt ühele suhtevabale (vanemaealisele) neiule naisele.

Nüüd ma mõtlen, et kas ma peaksin oma kapi-sisu välja vahetama (nooruspõlve riided ei toida enam ja ma olen sutsu suurem ka, seega ei kata need ka eriti). Peaksin ostma araabia-moodi (burkad ja seelikud jne.). Ma mäletan, et kui olin noor ja rinnad hakkasid kasvama, siis oli Eminem pop ja mina läksin selles suunas. Mul oli alati kolm numbrit suurem kampsun ja püksid olid ka nii, et lohisesid maas. Äkki tuleks sama stiili juurde tagasi minna.

Ma pole ju nagunii mingi kleidi-mim… Ma peaksin end esitama nii nagu ma tahan, et mind nähakse või mäletatakse. (Muidugi töö on teine asi. Ma tahan kontoritööd ja kannaksin ilusti välja pükskostüümi, kui see tähendaks kontoritööd.)

Poes olen ma alati valmis number suuremaid riideid ostma, aga need agarad teenindajad ütlevad, et ma peaksin väiksemat numbrit vaatama. Mina muidugi usun neid, sest neil on kogemus ja nad näevad nii tiben-toben välja. Aga… See ongi see viga. Nad soovitavad mulle oma imagot, kuid mina tahan mingit teist imagot.

Keeruline on see, et ma pole ise ka päris kindel, millist imagot ma tahan. Seal klouni-paraadil on miljon varianti.

Kui ma oma stiili muudan, siis senised tuttavad pettuvad ja kommenteerivad ja kaovad. Kas ma olen selleks valmis? Nt. Jan’i juurde läksin ühe mega suure kampsuniga. Mina arvasin, et see on selline hubane (teinekord on ju ka suur saunalina seksikas rõivas). Aga Jan’i kommentaar oli: “Miks sul see suur ürp seljas on?”

Ma olen praktiline inimene. Rõiva eesmärk on katta keha (hoida sooja, tõrjuda vett). Mõnikord on lisa eesmärk (tõmmata tähelepanu, nt. ööklubis või avaldada muljet töövestlusel jne).

Jah, ma olen kandnud seksikaid riideid, sest… Ma ei tunne end oma kehas hästi ja ma olen märganud, et kui ma igapäev kannan riideid, mis on hästi ümber mu keha, siis ma harjun oma kumerustega. See on olnud rohkem nagu minu teraapia.

Aga selgus, et olen loonud endast mingi seks-nukku mulje.

Rõivas peaks olema ikkagi iga inimese oma valik, aga selle valikuga kaasnevad teatud tagajärjed. Nt. kui ma jätkan oma riidekapi sisuga, siis pean arvestama, et mul tuleb kohe algusest peale hakata töötama selles suunas, et teha inimestele selgeks, et see, mida nad näevad ei ole nii nagu nad seda näevad. See kõlab ebaloogiliselt ja see on ka seda.

Lihtsam tundub riidekapi sisu vahetus. Aga siis on jälle see, et iga kord kui ma olen sunnitud mingil põhjusel oma ürbi maha ajama, saan ma trauma oma keha tõttu. Ma pole selle vaatepildiga harjunud.

Ürp seljas vaatab mulle peeglist vastu üks telk. Reklaamidest ja filmidest vaatavad mulle vastu mingid bioloogilised riidepuud (mehed peavad neid ideaalseteks kehadeks) ja päeva lõpuks tuleb selle telgi alt välja üks vormikas keha, mis oleks maitsev tarretisena, aga see on üks keha, mitte tarretis.

Päeva lõpuks pole ju oluline, mida see Madsen või Aleksander või Jan näeb või arvab, kuid… Probleem tekib nende impulsside tõlgendamisel. Nt. mina arvan, et ma olen tohutult hea kuulaja ja ilgelt vaimukas ja tark jne… Ja huvitav… Aga nemad näevad, vaid mu keha ja sellel ajal, mil ma räägin (ma räägin palju ja koguaeg), nad naudivad vaatepilti. Ma näen nende silmis sära ja naudingut, ma mõtlen, et ma olen üks hästi vahva tüdruk. Aga ei… Ma olen “üks ulakas tüdruk”. Kolm sõna, mis mind kirjeldavad.

Kusjuures, tal oli võimalus valida kolm omadussõna, aga ta ei näinud selleks mingit vajadust. Üks omadussõna oli piisav. “Ulakas” ja see on kõik, mis ma olen tema silmis.

Ma olen pettunud ja vihane, aga ma ei saa aru, kas enda peale või nende meeste peale. Kuidas ma saaksin presenteerida oma väärtuseid, oskuseid, midagi püsivamat, kui mu välimus (st. mu välimus ei ole püsiv 2-5 aastat ja see on kadunud)…

Terve elu olen valesti elanud. Aga mis valesti see uuesti.

Jah. Noh-jah, mis pidu see saigi olla. Mina, Madsen ja Aleksander. Mina jõin vett ja nosisin šokolaadi, Madsen ja Aleksander jõid coolat. Miks nad seda minu jaoks tegid? Minul oli vähemalt tore. Või noh, piinlik ka, aga ei tundnud seda.

***

Eile tulin kella kaheteist ajal õhtul tulema, kodus olin pool kaks. Hommikul sain ilusti ülesse ja käisin jooksmas ka, aga terve päev olen olnud väsinud ja sügavas mõttes.

Millest ma mõtlen?

Ma vist mainisin juba natuke. Umbes, et kas Larsi mäletate veel. Tunnen, et Aleksandriga kisub samas suunas. Ma mäletan Larsi liigagi hästi ja eriti nagu enam ei taha kõrvetada saada. Ma ei suuda näha ka mingeid kasusi, et see risk võtta. Ma ei tööta selles ettevõttes enam.

Ma olen tajunud, et Aleksander pole ka külm mu vastu. Sellised väiksed asjad. Nt. helistas mulle, et õnnitleda vallandamise puhul, siis mainis, et läks oma tüdruksõbrast lahku ja kutsus jooksma. Ja nüüd see “põnev” pidu vee, coola ja šokolaadiga. Ta oli haige ja tal on tegemist ka. Aga siiski sõitis ca. 20 km, et võtta osa sellest istumisest.

Kui ta läks, küsis Madsen, et kas mulle ei meeldi Aleksander. Ütlesin, et probleem on pigem selles, et meeldib liiga palju. Madsen ütles, et siis ma peaksin talle seda ütlema. Ma ütlesin, et sellest ei tuleks midagi välja. Ta mainis ära, et mis ma arvan, miks ta tuli (vihjates, et minu tõttu).

Igatahes. Aleksander hakkab juba kinnis-ideeks muutuma. Haiglane, ma tean.

Igatahes. Minu mõistus ütleb, et haiget ma saan nagu Larsigagi. Ma ei suuda pakkuda talle seda, mida tema tahab ja tema ei suuda pakkuda, seda mida mina vajan. Seega… väga kindel, et sellest ei tule midagi välja. Aga… Olgugi, et ma teadvustan endale, et jamaks läheb, võin ma teha kõik hoopis vastupidi. Riskantne on ka see, et tema ei ole päris ükskõikne minu suhtes.

Nüüd ma olen kustutanud messengerist meie vestluse. Hoian FBst eemale. Ja kui tuleb tahtmine temaga kontakti võtta, siis viskan telefoni käest.

***

Meie “peol” istus ta minu kõrval ja vaatas mind. Ta vaatas mind nii igatsevalt või… Madsen rääkis temaga, aga ta ei kuulanud midagi. Jah, see oli meeldiv, samas oli raske. Ma vaatasin terve õhtu lauda või Madsenit ja püüdsin temaga jutu lõpetada nii kiiresti, kui suutsin.

Mul oli temast natuke kahju, kui ta läks. Samas… Ma kohe üldse ei taha enam rohkem jamasid. Mul peaks neid piisavalt olema. Psühholoog on alles mai-kuus.

Kõige tipuks ma isegi ei tea, mida ma tahan. Ma ei või teisi inimesi tülitada, kui ma ei tea, mida ma neist tahan.

Ei ole kerge mina olla.

Ma olen terve päev arvutis asjatanud. Saatsin 3 avaldust. Üks neist maksuametisse taas. Seal on ka avatudustepäev, panin end ka sinna kirja. Samal päeval külastan Jobcenter’it, soovin saada seda SAP-kursust, millest ma ilma jäin (oma rumaluse või rutakuse tõttu).

Lisaks sellele kulutasin oma raha. Mu pangaarve pole juba ammu nii pisikest summat hoidnud. Lausa hirm on. Aga palk peaks varsti tulema ja puhkuseraha ka.

Ostsin lennupileti Eestisse, rentisin auto ja broneerisin hotellitoa. Täiega kulukas reis tuleb. Uhke töötu ja rahatu saks tuleb Eestit väisama.

Natuke pean ka ühistransporti kasutama, seega laadisin kaardile raha. Ei teagi, kas see vana süsteem veel toimibki. Elu ju areneb kiiresti. Eelmisel aastal ma Eestisse ei jõudnud.

See planeerimine hirmutab natuke. Ma ju ei saa 100% kindel olla, et mu palk laekub ja et lennud tulevad ja lähevad täpselt ja kuidas ma vanaema juurest ära saan. Kui palju lund tuleb jne… Ma siin värisen ja planeerin ning lõpuks panin ikka kirve-meetodil. Peab saama.

Lisaks on hirm, et ma unustan midagi. Ma pean ju tööd otsima ja hambaarsti on ka vaja külastada… Reedel on vist Madseni juures minu lahkumispidu. Ma ütlesin pool naljatades, et teen Madseni juures peo, sellise säästliku, et igaüks võtab ise joogi ja söögipoolise kaasa. Kusjuures ütlesin ma seda Aleksandrile, ilma et Madseniga oleksin rääkinud.

Kui ma pärast Madsenile mainisin, et korraldan tema juures peo, siis oli ta väga in. Jutt jäi, et ma reedel helistan ja ütlen, kuna ma tulen.

Ma olen ikka uskumatu suslik. Vahel ma sõidan inimestest üle nii, et ei saa ise arugi. Oleks ma tööelus ka nii julm või julge.

Jah, mul on siin toimetusi.

Saan hakkama. Tuleb, mis tuleb.

Täna olen liiga palju infot sisse ahminud ja liiga palju planeerinud. Nüüd tuleb peakesele puhkust anda.

Viimane tööpäev läks visalt. Või noh, ega mul seal eriti midagi teha olnudki. Tühjendasin mappe ja lasin hunniku paberit paberihundist läbi. Seda jätkus mulle pooleks päevaks. Siis leidsin neli mappi ja küsisin, kas need tuleks ka tühjendada. Ülemus arvas, et jah. Seega sain veel tunnikese tööd.

Viisin raamatupidajale väikse kingi. Mingid kommid. Ja ülemusele ka. Ma olen tohutult tänulik raamatupidajale. Ta on nagu ingel. Ülitubli naine ja tark ja kõike. Ta hoidis mind nii palju.

Ülemus oli väga positiivselt üllatunud, et ma talle paki tegin. Ostsin mingid lagritsakommid. Ma nägin, et ta midagi sellist ostis. Ta ütles, et talle need väga maitsevad. Ei tea, äkki vaid viisakus, aga… Ta kirjutas mulle. Väga positiivne oli.

Ütles, et kui mul on soovitust vaja, siis kirjutab selle ka. Ma ei suutnud uskuda. Võin igal ajal tema juurde teed jooma minna… Aga selle soovitusega on nii, et ma pean tabama, kuna tal hea tuju on. Ega seda alati ei saa, nii palju ma teda juba tean.

Tegin end täna ilusaks. Noh, et inimesed mind ikka sedasi mäletaksid. Ülemus ütles, et ma näen täna väga kena välja. Jah, oleksin pidanud tänama komplimendi eest. Aga see olen ju mina. Ma ütlesin: “Jah, ma tähistan oma viimast tööpäeva.” Ta andis mulle laksu tagumiku pihta. Nagu Amy Schumer ütleb: “Pärast 30-ndat eluaastat tundub see nagu kompliment.” Seega ei pane ma talle seda pahaks. (Ei ole #metoo).

Ega midagi oluliselt põnevat polegi juhtunud. Vaikselt-vaikselt. Kusjuures ilma daamata.

***

Enesetunne on imelik. See kõlab veidralt, aga ma olen õnnelik ja rahul. Mind vallandati (või koondati), aga ma olen õnnelik. Mis ma ikka ette muretsen, põrguks läheb varsti. Küll ma siis halan siin.

Mulle pole vist päris kohale jõudnud, et homme ei lähe ma tööle ega ülehomme ega pärast seda. Olen jälle muutuste keskel. Aga kõik saab ainult paremuse poole minna, sest teisi variante ma ei aktsepteeri.

Ega mul ei olegi midagi kirjutada.

Nädalavahetusel jooksin. Meil on siin lumi maas. Natuke lund ja jäine. Libedaga on lihased automaatselt ekstra pinges. Igatahes. Mu tagumikulihas valutab. Pole seda juba ammu tundnud. Arvasin, et mul polegi mingeid lihseid seal, aga nüüd… Käin trepist nagu vanainimene. Patsutan oma pepukest ja puusakest, et hajutada tähelepanu valult.

Kõik on ok. Saan hakkama.

***
Varsti kuulete (st. loete) Aleksandrist. Ma näen ja tunne, kuidas ta hakkab kinnisideeks muutuma. Mäletan veel hästi seda vastikut tunnet Larsi tõttu. Nüüd tunnen, et liigun sama teed, aga ei oska kuidagi piiri panna. Kõik piirid, mis ma selles suunas endale sean, kõik ma ületan. See on uskumatu, millise jõuga ma oma enda elu valusaks ja keeruliseks teen. Jah, mul endal ei hakka hammas enda peale, kuidas saab, siis üks ülemus minust jagu. Ma olen metsik. Tuleb džunglisse tagasi saata.